Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane: See on nii haige olukord
Kui mõned toimetajad lasti Sirbist suure pauguga lahti, siis teiste kohta ei ole avalikkuses eriti palju kuulda. Täna tuli teade muusikatoimetaja Tiina Mattiseni lahkumisest. Kunstitoimetaja Reet Varblane on toimuvast siiamaani šokis, kuid sellele vaatamata nõustus ta meie küsimustele vastama.
Millistes punktides oled Kenderi ja ZA/UM-i visiooniga nõus, millistes mitte?
Võib-olla ongi aeg nii palju teine, et vajab teistsugust kultuurilehte, kuigi näiteks mina olen selle lehe rolli teistsugusena, kui nende visioonis, mõtestanud. Loomulikult peab Sirbi, nagu iga teise lehe või tegevuse ikka ja jälle kriitiliselt üle vaatama.
Aga küsimus ei olegi praegu selles, kas Kender või keegi teine on peatoimetaja, vaid toimimisviisis. Kõigepealt määrati peatoimetaja kt-ks tegevtoimetaja Lea Larin, kes Sirbis ei ole küll kaua töötanud, aga kes on olnud Eesti Päevalehe peatoimetaja. Usun, et kellelgi ei saa kahtlust olla, kas päevalehe peatoimetaja saab hakkama nädalalehe peatoimetamise kohusetäitmisega, sest hea tava kohaselt hoiab kohusetäitja asutust lihtsalt võimalikult hästi käigus.
Uue peatoimetaja saamiseks on ju ette nähtud kindel protseduur. Sellised kokkulepped on demokraatliku süsteemi toimimise alus. Uskumatu ülbus on kõigist reeglitest üle astumine, peatoimetaja uue kt määramine. Kui ta oleks olnud peatoimetajaks valitud (ikka oma visiooni ja antud juhul ka oma tiimiga), siis oleks see olnud korrektne, juhul kui ta sellise lõhkumise oleks visioonis välja toonud. Pärast seda, kui ta on mõned numbrid välja andnud, saaks teda nende põhjal hinnata.
Ma tõesti ei saa aru, miks ei oleks saanud paar kuud oodata, Kenderil kandideerida lasta ja kui on tegemist poliitilise mänguga, siis mängida seda n-ö demokraatia reeglite järgi (manipuleerida komisjoniga jne). Praeguses seisus ei ole ZA/UMi visioonil tähtsust.
Kas ja kui kauaks kavatsed Sirpi kunstitoimetajana tööle jääda?
Toimetusele tuli asi täieliku üllatusena. Eelmisel kolmapäeval, pärast seda, kui Doris Kareva ja Tarmo Teder olid koondamisteate saanud, paluti tungivalt Toomas Väljatagal olukorda selgitada. See oli selline šokk, et me ei saanud üldse aru, mis toimub.
Neljapäeval oli siis kohtumine uue peatoimetaja kt-ga, kes tuli üheksakesi, uue toimetusega. Meile ei tutvustatud kedagi, veel vähem ei selgitatud, mida keegi tegema hakkab.
Ma saatsin esmaspäeva hommikul SA Kultuurileht tegevjuhile emaili, et kuna kunstitoimetaja koht on kadunud (nii tuli Kaur Kenderi tutvustusest välja), siis oleks õiglane mind koondada. Ta palus mul oodata seniks, kui olen terve ja tööl tagasi. Isegi kui jätta eetiline külg kõrvale, siis koostööd kui sellist vähemalt mulle ei ole pakutud.
Avalikest sõnavõttudest tuleb välja, et Kender helistas oma kirjastajale (vanale sõbrale, kellele ta on lojaalne ja kes on ka talle lojaalne, nagu tuli möödunud neljapäevasest "Kolmeraudse" saatest välja) Toomas Väljatagale, et ta tahab ise hakata peatoimetaja kt-ks. Ma võin ka tahta ükskõik kelleks saada, aga see peab reeglite järgi käima.
Lea Larinile ei saa midagi ette heita, sest ta sai kt olla nädala ja selle nädala leht valmis tõrgeteta.
Veel: samas "Kolmeraudse" saates ütles Kender, et ta ei kandideeri peatoimetajaks (tegelikkus võib ikka muutuda). Kui ta ei kandideeri, siis on see vaid mõned kuud tolmu üles keeramist. Samas pole nagu põhjust uskuda, et Toomas Väljataga läks ühel hetkel lihtsalt segi.
See on nii haige olukord. Igapidi haige.
Kuidas on kultuuriavalikkuse pahameel võimuvahetuse üle Sirbis mõjutanud konkreetselt töötegemist toimetuses?
Uuenenud kollektiivi sisekliima kohta kohta ei oska öelda. Olen esmaspäevast haiguslehel ja ei tea täpselt, kuidas toimetuses seis on. Aga kõigi autorite käest olen küsinud, kas nad on nõus, et nende lugu uuenenud Sirbis avaldatakse. Kunstis oldi algul nõus, nüüd aga olen saanud e-kirju, et ei olda nõus. Olen kohe need soovid tegevtoimetajale edasi saatnud.
Toimetaja: Mari Kartau