Ütlesite esmaspäevases Jüri Üdi klubis, et rindejoon Sirbi küsimuses ei jookse mitte üksnes läbi Teie pere, vaid ka läbi Teie enda ning tõite kuuldavale mõlema poole argumentide tugevusi ja miinuseid. Kõlama jäi näiteks see, et Te ise olete nii "vana" Sirbi lugeja kui autor, eelistades pikki ja analüütilisi tekste. Eilses Postimehes on aga juba pealkirjaga teid asetatud n-ö Kenderi poolele.

Kritiseerite Postimehe resümeed Teie arvamusest ka antud loo kommentaariumis, nimelt seda, kuidas arvamus on kollasele lehele omaselt kontekstist välja võetud. Kas olete nõus andma kommentaari portaalile kultuur.err.ee, et väljendada veel kord ja veel selgemalt oma seisukohta Sirbi küsimuses ja üldiselt antud situatsioonis?

Kas parteiline käsuliin Teie arvates praeguste teadmiste valguses anti või mitte?

Kui lubate – milline oleks Teie arvates hea lahendus?

Vastates kultuur.err.ee esitatud küsimustele, tuleb kõigepealt märkida, et ma ei ole karjaloom, kes peab vajalikuks iga oma seisukohta kooskõlastada mingisuguse grupeeringu või parteiga. Leninlikku arusaama tõe parteilisest loomusest ei ole ma jaganud kunagi ega näe põhjust seda tulevikuski teha. Olen loomult pigem stepihunt.

Paraku käib „Sirbi-sõda“ meie ja nende vahel, kus mõlemad pooled on täiesti veendunud oma tões ja seavad kahtluse alla vastasleeri kuuluvate inimeste moraalseid omadusi. Käib omamoodi enampakkumise mäng – kes suudab esitada kõlavamaid süüdistusi ja solvavamaid formuleeringuid. Mina selles mängus ei osale.

Nüüd siis minu seisukohad võimalikult selgelt formuleerituna:

1) „Vana“ Sirp oli hea leht, mis täitis ühiskonnas olulist funktsiooni nii kultuuri seisukohalt selle kitsas mõttes (just siin sai lugeda mitte üksnes uudiseid ja arvamusi, vaid kultuurinähtuste süvaanalüüsi) kui ka laiemas mõttes, pidades siin silmas Eesti meediat laiemas plaanis. See oli ainuke meie mitte-kollane ajaleht. Paraku, nagu ma ka eile ütlesin, oli kollastumise märke näha juba sealgi. Veel Kaarel Tarandi ajal töötati välja uus lehe formaat, mis ei võimaldanud enam endise mahuga tekste avaldada, ning asi hakkas vaikselt, kuid kindlalt liikuma tabloidi suunas.

2) Sirbis oli hea professionaalne toimetus (minu jaoks ainuke problemaatiline figuur oligi peatoimetaja, kuid keegi ei käsi lugeda vinguvaid juhtkirju). Eriti meeldis mulle Valle-Sten Maiste: ma ei räägi siin poliitilisest maailmavaatest, see on meil väga erinev, kuid tema asjatundlikkus ja see, mida ma nimetaksin kultuurinärviks (analoogina sotsiaalsele närvile). Ma arvan, et nende inimeste vallandamine (ma tean, et osa läks solidaarsuse mõttes ise ära) on lisaks individuaalsele traagikale löök eesti kultuurile.

3) Sirbil oli hea lugejaskond ja nendest inimestest on mul eriti kahju. Need on vanakooli intelligendid, kes ei taha lehes näha värvilisi pilte, ei huvitu arvutimängudest ja kuuluvad sellesse samasse postmodernismi poolt vihatud logotsentrilisse kultuuri, kuhu ise ka kuulun. Muide, nende hulka kuuluvad ka mõned noored, olenemata maailmavaatest.

4) Sellegipoolest tundub mulle, et Sirbis võis näha stagneerumise märke. Mind see kergelt kopitanud hõng eriti ei häirinud, kuid rahulolematuid hääli kuulsin ammu enne skandaali puhkemist.

5) Kaur Kender koos oma ZA/UM-i seltskonnaga, kellel oli juba ammu välja kujunenud oma visioon kultuurist ja kultuuripoliitikast (mida mina, muide, ei poolda, kuna see on olemuslikult revolutsiooniline, mina aga olen oma vaadetelt konservatiivne liberaal), nägid võimalust pääseda suurele pildile, mida nad ka kõhklemata ja efektselt saavutasid. Opportunity knocks, nagu ütlevad seiklejad. Ja niipalju kui ma Kaur Kenderit tunnen, ei ole ta selline inimene, kes jätaks nii suurepärase võimaluse kasutamata.

6) On silmakirjalik süüdistada ZA/UM-i seltskonda mingisuguste ideaalide reetmises, eriti nende inimeste poolt, kes ise kuulutasid revolutsioonilise hõivamise ideoloogiat. ZA/UM oli „Aitab valelikust poliitikast“ eestvedaja ja üks tugevamaid häälekandjaid. See, mis nad tegid Sirbis, on täpselt nendesamade ideaalide realiseerimine, väikese lisandusega: „Aitab valelikust kultuuripoliitikast“ ning arusaama, et moraalsed värdjad on kaaperdanud meie demokraatia, täpsustati: kaaperdatud on kultuur. Ühesõnaga on tegu tüüpilise kultuurirevolutsiooni ideoloogiaga. Just sellisega, mida vasakradikaalid kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas harrastavad ja arendavad. Ehmunud reaktsioon meenutab mulle progressiivse mõisniku ehmatust nt 1905. aasta Venemaa revolutsiooni ajal, kes enne entusiastlikult räppis kaasa „Mõisad põlevad, saksad surevad“ ja siis nägi leekides omaenda häärberit.

7) On väga huvitav ja õpetlik jälgida, mis edasi saab. Peened intellektuaalid ja süvamõtlejad hakkasid võidu pakkuma vandenõustsenaariume, millel ühelgi ei ole vähimatki faktoloogilist katet. Väide stiilis, et „mul on faktid teada“, ei ole fakt, vaid väide. Ja juhul, kui selline inimene ei teata nendest faktidest, mida ta väidetavalt teab, on ta viimane isik, kes võiks kedagi salatsemises ja intrigeerimises süüdistada. See, et neid süüdistusi vürtsitab selline metafoorika ja fraseoloogia, mida heidetakse just Kenderile ette, tekitab minus vaid ühe küsimuse: kus on teie kiidetud intelligentsus?

8) Veel rohkem jahmatab mind see, kui vähe on kultuuriinimesed huvitatud kultuurist ja haaratud vandenõuteooriate konstrueerimisest, poliitilises võitluses ärategemisest ja boikotist. Ise kuulsin ühe tuntud kultuuriguru suust: „Kultuur ei ole praegu küsimus, tuleb reformierakonnale ära teha.“ Reformile ärategemine võib tunduda muidugi õilsa eesmärgina, kuid, sõbrad, ilma minuta.

9) Mis puutub parteilistesse käsuliinidesse, siis minu jaoks see ei ole üldse usuküsimus – kui mulle esitatakse fakte, siis olen nõus neid analüüsima ja arutama nende üle. Senikaua juhindun Wittgensteini kuulsast postulaadist: „Millest ei saa rääkida, tuleb vaikida.“

10) Erinevalt paljudest kultuuriinimestest olen ma huvitatud sellest, et kultuuriajaleht ei kaoks ära ja juhul, kui Langil tõepoolest on salaplaan Sirp likvideerida, siis väljakuulutatud boikott tundub just sellise reaktsioonina, millega on selle plaani edukaks elluviimiseks arvestatud. Ja soovitaksin kultuuritegelastel kõigi teiste tähtsate ja põnevate asjade kõrval mitte jätta kultuuri päris unarusse.