Eesti Muusikakoolide Liit tähistab 20. tegevusaastat
27. novembril 1993 kutsuti ellu Eesti Muusikakoolide Liit, mis ühendab endas praegu 84 muusika- ja kunstikooli üle Eesti. EML korraldab ning koordineerib liikmete muusikahariduslikku töö- ja kutsealast tegevust, tellib muusikahariduslikku õppekirjandust ning osaleb arengu- ja õppekavade koostamisel. Neeme Punder on EMLi juhatuse esimees ja Võru muusikakooli direktor.
Muusika on meie olemise üks tähtsaim osa, muusika saadab meid nii kontsertidel, suurüritustel kui ka igapäevaelus kas siis raadio või mõne muu helikandja vahendusel. Oleme tegelikult muusikaga lakkamatult ümbritsetud. Eestlase muusikavajadus on tohutu. Paljud meie külalised on imestanud ja imetlenud, et kuivõrd palju toimub Eestis erinevaid muusikasündmuseid. Oleme uhked oma muusikaelu üle, mis meie kultuuripildis nii olulist rolli mängib.
Väidan, et võimalik on see olnud seetõttu, et muusikaline alusharidus on olnud tõhus ja laiapõhjaline, tagades nii tippmuusikute kui ka asjatundliku publiku olemasolu. Muusikakoolide osa ses protsessis on väga tähelepanuväärne. Meie muusikakoolidest, vana nimetusega lastemuusikakoolidest on võrsunud meie tippmuusikud ja seda nii klassikalise-, jazz-, pärimus- kui popmuusika žanrites, saanud väljaõppe õpetajad ning sealt on kasvanud ka kontserdipublik. Et tagada meie muusikakultuuri jätkusuutlikkus ning areng, kutsuti 1993. aastal ellu Eesti Muusikakoolide Liit (EML), mis ühendab endas praegu 84 muusika- ja kunstikooli üle Eesti. EML on katuseorganisatsioon, mis korraldab ning koordineerib liikmete muusikahariduslikku töö- ja kutsealast tegevust, tellib muusikahariduslikku õppekirjandust, koostab õppevahendeid ning osaleb arengu- ja õppekavade koostamise protsessis.
EML on korraldanud igaaastaseid konkursse, läbi viinud seminare, püüdnud igati kaasa aidata koolide arengule. Muljetavaldav on olnud siinjuures pikaaegse EML juhatuse esimehe Urvi Haasma panus ja pühendumine meie muusikaultuuri arengusse.
Rahvusvahelisel muusikapäeval 1. oktoobril alustas tööd uus EMLi juhatus, kelle ees on rida olulisi ülesandeid. Toon ära siinkohal mõned esmased mõtted.
Tänane päev on muusikakoolide arengu seisukohalt keeruline. 1994. aastal, kui lastemuusikakoolist sai vastavalt riigi otsusele huvikool, mille toimimist reguleerib „Huvikooli seadus” ja sellele vastavalt kooli pidaja on omavalitsus, käivitus protsess, mille negatiivseid vilju me nüüd näeme. Aasta-aastalt on süvenend palgalõhe üldharidusliku kooli ja muusikakooli (huvikooli) vahel. Kui praegu on riigikoolides alampalk 715 eurot, siis muusikakoolid jäävad sellest summast kaugelt allapoole.
Õli valab tulle veel asjaolu, et kuna inimesi jääb maarajoonides aina vähemaks, mistõttu omavalitsuste eelarvetesse laekub aina vähem vahendeid – siis üldise hinnaralli taustal on muusikakooli õpetaja jäänud lihtsalt vaeselapse seisu. Meie õpetaja on mõistagi nördinud. Sest ta on väga põhjalikult oma kutsumuseks valmistunud – olles õppinud oma instrumenti 17 aastat, s.t seitse aastat muusikakoolis, siis viis aastat keskeriõppeasutuses ja järgnevalt veel omandanud kõrghariduse järgmise viie aastaga, mis teebki kokku 17 aastat. Ja seejärel läheb noor äsja kõrghariduse omandanud pedagoog muusikakooli tööle ja talle pakutakse kolmandik-neljandik vähem palka kui üldhariduslikus koolis. Paneb ikka pead vangutama küll!
Taevale tänu, et enamustes omavalitsustes on väga kultuurilembesed inimesed, kes toetavad huvitegevust, aga mõistagi ainult oma vahendite ulatuses. Ja neid vahendeid napib. Seetõttu muusikakoolid küll kuidagi elavad, kuid töötajate elatustase jääb kaugele riigi keskmisest palgast, kaugele ka üldise koolisüsteemi palgatasemest.
Teine suur probleem on muusikahariduse jätkusuutlikkuses igal tasandil. Praegu oleme olukorras, kus muusikakoolid suurlinnadest väljaspool vajavad pidevalt pilliõpetajaid, kuid kõrgkooli lõpetaja läheb siiski meelsamini tööle nt Tallinnasse ja tihti hoopis teisele, tasuvamale erialale. Viljandi kultuuriakadeemiast on viimastel aastatel tulnud stabiilselt õpetajaid. Suur lootus on, et ka Otsa ja Elleri kooli lõpetajad saavad kunagi vastava kvalifikatsiooni. Loodame tulevikus paremat koostööd teha Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga, et antud olukorda parandada.
Aastaid on veninud riiklike õppekavade arendus. Peapõhjus on mõistagi, et kui riigil pole otsest huvi muusikakoolide käekäigu eest, siis oleme jäetud omapäi ning koolid tegutsevad omade õppekavade järgi. Siiski selleks, et tagada muusikahariduse ühtlane tase ja edasiliikumine, on vaja üldist, riiklikku õppekava. Ning ilmselgelt peaks õppekavadesse lisanduma suunad, mis tagavad rohkemate laste haaratuse erinevatesse tegevustesse nagu ansamblid, orkestrid, koorid jne Kõik see nõuab mõistagi pilliparkide suurendamist, vastava noodimaterjali hankimist, uuesisuliste konkursside korraldamist jpm.
Arutlemist nõuab teema, et mis on muusikakool, mis suunas peaks liikuma selle areng. Ilmselgelt hetkel ei rahulda huvikooli staatus. Töö muusikakoolides käib tasemeõppekavade alusel, mis tähendab, et kooli lõpetajad saavad teatud kutseoskused, mistõttu võiks muusikakoole käsitleda kui kutseõppe eelastet. Selge, et erinevat huviharidust andvate koolide paljusus raskendab oluliselt taolist arengut.
Täiesti omaette teema on igal tasemel konkursside, ühisprojektide korraldamine. Muusikakoolid saaksid olla palju rohkem haaratud omavaheliste tegevustega ja samuti rohkem muusika- ja teatriakadeemia, Georg Otsa nimelise muusikakooli, Heino Elleri nimelise muusikakooli ja Viljandi kultuuriakadeemia projektidesse. Juba praegu on arutatud Otsa ja Elleri koolis eelõppe võimaluste üle, tudengite kontsertide korraldust muusikakoolides jpm.
Vt ka http://www.muusikakoolid.ee/
Toimetaja: Igor Garšnek
Allikas: Neeme Punder