Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus, Tiina Veismann: lennuvõimetu „Tuvi” ehk miks ja mis katastroof?

{{1388748864000 | amCalendar}}
Indrek Sammul, Aarne Soro, Liina Olmaru „Tuvi“ proovis
Indrek Sammul, Aarne Soro, Liina Olmaru „Tuvi“ proovis Autor/allikas: Rasmus Jurkatam

Küllap teavad teatriinimesed paremini, kui paljusid...helli kohti Andri Luup oma loos on tabanud...kuid kui liikuda sümbolite tasandile, võib selguda, et lavastus ei räägigi ainult teatrimaailmast

„Tuvi”. Autor Andri Luup, lavastaja Maria Peterson, kostüümikunstnik Maarja Naan, kunstnik Andri Luup, helikujundaja Tõnis Leemets, valguskujundaja Helvin Kaljula.

Näitlejad Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.

Esietendus 29. novembril 2013 Kinomaja saalis/kohvikus Sinilind.

30. detsembri õhtul oli Kinomaja saal rahvast nii tulvil, et viimaste tulijate mahutamiseks läks vaja lisatoole. Nagu etenduse käivitudes üsna ruttu veenduda võis, ei olnud tegu juhusliku publikuga – teati, mida oodata, ja võeti lavalt tulvav tänu ja rõõmuga vastu, reageeriti tundlikult ja intensiivselt, tabati nüansse.

„Tuvi“ räägib loo loomemajanduse tõmbetuultest räsitud väiketeatrist. Avab nö teatrimaailma telgitaguseid. Näidendi autor Andri Luup on tähelepanelik inimestevaatleja, tema loodud karakterid pakuvad andekate näitlejate elustatuna publikule palju äratundmisrõõmu (seda võis kogeda juba tema „Fööniksi“ ja „Pruuniksi“ puhul).

Maria Petersoni lavastus on haarav, tempokas ja täpne, pannes tegevusele pingsalt kaasa elama. Juba neist kahest asjaolust piisaks, et teatrist lahkuda rahulolutundega. Kuid etenduse lõppedes jäi kummitama tunne, et siin on tegu millegi enamaga kui karakterkomöödia. Et oli küll kohutavalt naljakas, aga lisaks oli veel midagi. Mingi metatasand, nagu ütleks lavastaja Mehis-Madis.

„Tuvi“ trupi moodustavad eri teatritest pärit või vabakutselised näitlejad, keda ilmselgelt ühendab nii omavahel kui teksti autori ja lavastajaga sarnane huumorimeel ja maailma tajumise viis ning sellest tulenev mängurõõm nakatab kiiresti ka publiku. Samas, kuna tekst ja situatsioonid on ise juba piisavalt grotesksed, siis ei ole lavastuse ja mängulaadiga liialdustesse laskutud – mängitakse küll hoogsalt, kuid nüansirikkalt, paksude värvideta.

Priit Põldma on iseloomustanud Maria Petersoni kui lavastajat, kes „…suudab oma sõnumi peita näitlejatevahelisse mängu nõnda, et see avaneb sealt peale tükkimata ja näkku kargamata, ent hägustumata. Ei ta tegele oma kujundiloomisvõime demonstratsiooniga, vaid jutustab lugu ja tõstab esiplaanile suhtevõrgustikud, aga kujundid moodustuvad justkui omatahtsi…“ (http://tylblog.wordpress.com/2013/12/17/pidupaine-tuike-tiibleb-tuuma-ja-aaremaa-vahet/). Kõige muuga nõustudes – ei moodustu need kujundid nii omatahtsi midagi, Maria Peterson on väga selge sõnumiga lavastaja ja oskab ka vaatajale selle sõnumi hästi visualiseerida.

Juba mängupaik on valitud nii, et see maksimaalselt sõnumile kaasa töötaks. Kinomaja saali pikemasse külge tekitatud ebaloomulikult pikk ja kitsas lavariba, mille kummaski otsas uks, kust tegelased sisse-välja saalivad, toob kaasa paraja sahmimise ja rähklemise, mis kehva teatri puhul oleks üpris häiriv, aga antud juhul on ilmselgelt taotluslik, õhkkonna loomise teenistuses. See on maailm, kus inimesed ei tea, kus nad õieti olema peaksid, aga igaks juhuks kiirustavad, et olla õigel ajal õiges kohas, või vastupidi – mitte sattuda valel ajal valesse kohta.

Aeg-ajalt keegi neist naljakate topeltnimedega teatriinimestest peatub ja avab vaatajale veidi oma hinge. Näeme „halli hiirekese“ kostüümis (Maarja Naani kostüümid aitavad suurepäraselt avada tegelaste karaktereid) rasedat naisnäitlejat Rita-Reeta, kes tunnistab avameelselt, et teda ei ole kunagi märgatud ega tunnustatud, mida põhjustab tema arvates asjaolu, et ta on inetu. Karakter on veidi tuttav juba „Pruuniksist“, aga sellegipoolest kütkestab Liina Olmaru mäng nagu alati, kas või juba sellega, kuidas ta – ilus naine – paneb vaataja uskuma, et ta ongi kole! Rita-Reeda tegelikuks probleemiks ei ole aga mitte ilu, vaid isiksuse puudumine, mis puänteerub lavapoisile antud õpetussõnades: „…ei tohi… oma kõige kallimat ära anda… müü kallilt mu sõber… müü kallilt…“.

Meesnäitlejal Märt-Indrekul (Indrek Sammul) on seriaalides ja reklaamides osalemise tõttu nii palju tööd, et perekonnaelu ja muu „kunstist madalama“ jaoks tal aega ei jää. Kasutab mulje avaldamiseks libeda vilumusega erialaseid väljendeid (presääns, neljas sein), mille sisu üle ta ilmselt ammu enam ei juurdle, see-eest on ta hästi kätte õppinud eneseveenmise kunsti. Ainuke asi, mis talle pisut muret valmistab, on see, et ta ei arene. Oma pealiskaudsuses ja enesekesksuses ei ole ta võimeline nägema, et kunstnikuna arenemise eelduseks on arenemine inimesena – võimalus, mis on tal käe ulatuses, aga mille kasutamine ei tule tal pähegi.

Maalt pärit, sulejopes ja portfelliga, valdavalt lihtlausetes väljenduv teatridirektor Vello-Viljar (Aarne Soro) on hästi omandanud turumajanduse käibetõed ja humanistlik-hoolimatu suhtlusstiili. Õhukesest kultuurikihist ja ühedimensioonilisest mõtlemisest tulenevalt on tema ülim kunstiline eesmärk võidelda teatrile välja pöördlava. Siinkirjutaja jaoks oli see osatäitmine suurim üllatus – tekst võimaldanuks hästi ka tegelase ülekarikeerimist, kuid Soro suutis manada vaatajate ette täpse nüansirikka portree inimesest, kes oma rumalusest ja naeruväärsusest hoolimata tekitab kaastunnet.

Majanduslikust hävingust ja „rutiinist“ on truppi välja tooma kutsutud külalislavastaja – sädelev-liibuvates pükstes Mehis-Madis (Nero Urke). Iseenesest vaimustatud, masside lemmiku stambid hästi omandanud lavastaja näeb näitlejas vaid eneseteostuse materjali. Tema huulilt hooletult pudenevad Stanislavski, Meierhold, diskursus, metatasand jne moodustavad hiilgava kulissi, mis varjab edukalt peas valitsevat tühjust ja südames laiutavat ükskõiksust. Jätan targu oletamata, kui paljudes teatriinimestes see tegelaskuju äratundmisrõõmu tekitas, aga veenvalt mõjus ta küll.

Lavastuse hingekriipivaim tegelane on vana näitleja Heinar Aleksander Eelmaa meisterlikus kehastuses. Vana kooli mees, kel veel mingil määral meeles kunstniku kõrged ideaalid, on ainus, kes julgeb küsida: mille nimel? Tema kohanemine „aja nõuetega“ on kõige valusam. Tänase eesti teatri kontekstis on kõnekas stseen, kus lavastaja süüdistab näitlejat valehäbis, kui viimane ei taha ennast alasti võtta (mida võib kindlasti tõlgendada laiemalt kui ainult füüsilises mõttes). See pole valehäbi, see on häbi, vastab vana mees. Heinari tegelaskujus materialiseerub tragikoomiliselt ka lõhe unistuste, suure kunsti ja banaalse elu vahel – tahaks surra teatraalselt, laval, aga peab arvestama labase variandiga bussis, liftis või kodus, kust naabrid su leiavad, kui kärbes juba laiba ümber tiirutab. Ning Metsakalmistul, nagu Parnassilgi, on kohad tihkelt täis…

Küllap teavad teatriinimesed paremini, kui paljusid tänase Eesti teatri helli kohti Andri Luup oma loos on tabanud (ja mitte ainult Eesti, sest näidendi lavastatus USA-s tekitas kuuldavasti ka seal positiivset vastukaja). Lisaks tänasele päevale on autori inspiratsiooniallikaks kahtlemata olnud ka teatriajaloo suured nimed: tegelased, kes üksteist ei märka ja peavad dialoogi asemel vaheldumisi monolooge, toovad meelde Tšehhovi; Krapp, kelle häält me üksnes kuuleme, seostub Beckettiga jne. Kuid kui liikuda sümbolite tasandile, võib ootamatult selguda, et näidend/lavastus ei räägigi ainult teatri- või kunstimaailmast.

Nagu juba algul mainitud, tugeva sümboolse tähendusega on mängupaik. Laval puudub sügavus – kolmas mõõde, nii nagu teater Hermeses viljeldaval kunstilgi puudub sügavus. Näidendis on koht (mis vist lavastusest küll välja kärbitud), kus Vello-Viljar kurdab, et ehitas rasvuma kippuvatele näitlejatele oma raha eest jõusaali, aga nood ei kasuta seda. Teatrijuht ei taipa, et probleem on vaimses rasvumises. Aga sügavuse mõõtme või vertikaalse dimensiooni puudumine pole kaugeltki spetsiifiline teatrihäda.

Uku Masing on kirjutanud: „Jooneliselt mõtleva inimese elu koosneb soovist, mida ta tahab teostada, ja neid ei tarvitse olla ainult üks. Pinnaline inimene on natukene kaugemal, tal on mingi ala, teatav kompleks mõtlemisi, mida ta harjutab ja arendab, milledest ta aga igal juhul kardab minna üle, sest ta maailmal on selged piirid /---/ Ruumilist mõtlemist leidub ainult väheste juures pidevalt ja enamiku inimeste juures ainult harva. Sinna kuuluks säärane mõtlemine, mis igal juhul arvestab universumiga, vaatleb maailma kuidagi sub specie aeternitatis“ ("Mõtlemisest ja tuleviku inimesest").

Siin on paras hetk tulla näidendi pealkirja juurde. Tuvi on teatavasti Püha Vaimu sümbol. Arusaadav, miks „kõrgel kutselisel tasandil“ lavastatud matuse tipphetkeks plaanitud eriefekt nurjus, kuna tuvi lihtsalt ei tõusnud lendu. Aga miks on autor nimetanud oma tüki katastroofiks kolmes vaatuses?
Esimesest stseenist peale on laval punane bensiinikanister ja otsitakse tikke. Vaataja muidugi aimab: klassikaliste reeglite järgi viimases vaatuses ilmselt lõõmavad leegid. Kuid tegelased on justkui pimedusega löödud (samuti nagu emaüsas areneva elu suhtes, mida nähakse vaid tehnilise probleemina). Nemad etendavad hiilgava empaatiavõimetusega kaugetel maadel aset leidvaid katastroofe, aga siin ja praegu nende endiga toimuva suhtes puudub ohutunne täiesti. Hoolimata Transa signaalraketi karva kostüümist ignoreeritakse bensiinikanistri ja tikkude pidevat kohalolu ega panda tähele käimasolevat vaimset katastroofi!

Lavamees Transa (Kaspar Velberg), kelle isikule ülejäänud seltskonnal aega ega tähelepanu ei jätkunud, oli paradoksaalselt ainus, kes nägi oma töös pikemat perspektiivi ja taotles maksimumi. Teistest tegelastest eristub ta (lisaks talle ka pime Planka) sellega, et ei ole psühholoogiline karakter, vaid sümboltegelane. Eriti huvitavad allusioonid tekivad aga siis, kui tuleb välja, et ta nägi unes isa, kes soovitas tal kätte maksta (ka Planka, teada saanud, et poisi pärisnimi on Peeter-Hendrik, märgib, et need on kuningate nimed). Aeg liigestest on lahti, neetud rist(peaga kruvikeeraja)… Aga selle koha peal jätaks arutluse katki, et mitte võtta ära avastamisrõõmu neilt, kes alles lähevad seda tükki vaatama.

Aga vaatama tasub seda kindlasti minna, vähemalt nendel, kes ei karda sattuda olukorda, kus oled sunnitud endaltki küsima – mis on su pealisülesanne. Aga lausa „kohustuslik kirjandus“ peaks see olema noorte inimeste jaoks, kes on nakatunud ohtliku teatripisikuga.

 


JÄRGMISED ETENDUSED
08.01.2014 19:00 Kinomaja / kohvik Sinilind; 
19.01.2014 19:00 Kinomaja / kohvik Sinilind; 
26.01.2014 19:00 Kinomaja / kohvik Sinilind; 

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: