ARVUSTUS, Tõnu Pedaru: „Nümfomaani“ 3 ühes ja eraldi - seks, üksindus, armastus
Taani filmilavastaja Lars von Trieri kauaoodatud üle nelja tunnine linateos on meie kinodes lõigatud kaheks...
...oh, isiklikult olin valmis peale esimese osapooliku lõpetamist koheselt edasi minema!
Ja antud juhul ei kõnele see reibas valmisolek minu erotomaanilisest kirest ega pornohuvist, ega üldse potentsist ning eriti isegi mitte vastupidavusvõimest. Läinud aastal käisid, jah, kõlakad, et Trier teeb nüüd „pornokat“ ja et see "nümfomaani panemine" kestab tunde. Siis tulid millagi promopildid näitlejatega orgasmigrimassides ja muudki vastavat. Mis sigitasid teatud eelootusi ja eelhäälestust.
Antud juhul, lihtsalt selleks, et filmis „Nümf()maan“ ("Nymph()maniac") esildunud sisu, teemade, küsimustega kuidagi päriselt või tõhusamalt vastustepoolele pääseda, tundub, et tuleb teine osa ära oodata ja ära vaadata. (Ka foto filmist artikli juures pärineb tõenäoliselt teisest osast, sest ei pannud tähele, et esimeses musti mehi oleks näidatud.)
Soomes ja üldse põhjamaades, kuulsin, vaadatakse kinodes ikka film tervikuna, 4-tunnisena, jaanuari lõpus, kui ka siia jõuab teine osa.
Aga need põhiküsimused, mis ikkagi õhus ringlevad, seksist, muidugi, muidugi...kuigi filmis on tõesti päris palju alastust ja seksistseene, sealhulgas konkreetselt seksuaalvahekordade kuvamist, ei mõju see kõik, vähemalt koheselt ja vahetult kuidagi üleskütvalt, ülierutavalt erootiliselt, tiirastavalt, pornograafiliselt, vaid – ütleme, kunstina. Kõik see jooksvalt avanev paljastav pildirida reaalses filmi vaatamisolukorras tundub pigem asjalik ja asjakohane ning illustreeriv kui mingiteks teadusuuringuteks/ filosoofilisteks kontemplatsioonideks vajalik meeleline mõõde, empiiriline tõestusmaterjal. Kindlasti huvitav ja köitevgi abimaterjal, kuigiveidi steriilne ja isegi kliiniline?
Sest fookus või rõhuasetus on siiski mujal, tasakaalustavaks teemaks on inimese, naise elukäik ja elusaatus, iseäralik haigus või iseloomu osa - seksuaalsõltuvus, nümfomaania ja selle põhjused jms. Mida siis katsutakse arutlusega lahti arutada, mõista. Peakangelanna persoon avaneb meile kui pihtiv patsient ühe juudi shrink'i või psühhiaatri/psühholoogi/kabalisti? (Stellan Skarsgård) tugitoolis, õieti küll voodis - mees leidis naise juhuslikult tänava pealt lebamas, pakkus abi ja tõi enda juurde koju. Mõtle vaid, kuidas naisel vedas. Nende dialoog on filosoofiline, empaatiline.
„Kui sul on tiivad, miks mitte lennata“, ütleb mõistev mees seksisõltuvuses elanud naisele, kes püüab öelda, et ta on "halb" inimene. Kuigi tunnistab ennastvabandavalt, et on lihtsalt "alati nõudnud enamat päikeseloojangult".
Kas seksisõltuvus on patt? „Ma teen seda lõbujanu (lust) pärast, mitte vajadusest (need)“, ütleb naine, kes tunnistab esimese osa lõpupoolel, et promiskuiteetne seksielu ja lugematud vahekorrad või ka hiljem väljakujunenud rutiin ja põhipartnerid - kosutav kolmik - trio /tritoon - ei ole aidanud üle saada üksindustundest.
Mängus on palju filosoofilisit pärimust, müstikat, muusikat etc: Fibonacci numbrid ja kuldlõige, Johann Sebastian Bach ja tritoon, ning muidugi – armastus.
Armastus on üks asi, mis kuuldavasti võidab kõike – amor vincit omnia. Filmi esimese osa viimastes kaadrites tundub, et - vist tõesti kõike. Peaaegu.
Kas on armastus (misasi see õieti ikka üldse on – kas siiski mitte üks banaalne ajukeemiline jura ja mingi kodanlik väljamõeldis?) siin ühe „võtme“ tähenduses või mitte?
Oluline on kindlasti suhe vanematega – eemalolev ema – „one cold bitch“, ja eriline, soe ning mitmes mõttes sügavaleminev isasuhe.
Esimeses osas ongi naine nimega Joe (kehastab Charlotte Gainsbourg) peamiselt kui haigevoodis ning kõneleb oma lugu. Joe seksuaalsuse avastamise ja seksiseiklustest rikka noorusaja kehastajana on filmi keskse kangelanna kehastaja Stacy Martin. (Saan aru, et tema ja näiteks Shia Le Boefi puhul on penetratsiooni ja konkreetsete seksiorganite (erigeerunud peenis) kuvamisel kasutatud digitehnoloogiat ja asendusnäiteljaid.)
Teemasid, mida läbi käiakse, on palju - isikliku vabaduse, tahtevabaduse teemast subjektiivselt ja laiemalt religiooni, tööturu, pereelu ja majanduselu küsimusteni jne.
Lars von Trieri käekiri on koheselt tuntav - tema tonaalsused ning võtetearsenal: must komöödia, teatraalsus, traagika, surm.
Nüüd jäin küll lobisema! Sai ju öeldud, et enne, kui midagi tõesti öelda saab, tuleb teine osa ära oodata, ära vaadata.
Aga vaadata tasub kindlasti. Ja ikka esimesest osast alates.
Kui Trieri eelmine mängufilm "Melancholia" oli ehk mõnele liiga suur ja aeglane ning arusaamatugi, siis "Nümfomaan" peaks dialoogide küllasusele vaatamata olema piisavalt atraktiivne ja dünaamiline vähemalt visuaalselt, aga kindlasti temaatikaga. Seks ja seksuaalsus on vaatama meie ajastu üleekspluateeritusele säilitanud teatud tabu-staatuse.
Kuulda on olnud, et nümfomaania pole kaugelt tundmatu teema Eestiski. Näis, kas filmiga seonduvalt hakkab tulema ka paljastavad-pihtimuslikke artikleid a la " ka mina oleb nümfomaan" või midagi sarnast.