Intervjuu Manfred Vainokiviga: vanade meeste kiiks
Manfred Vainokivil linastub täna film "Riigivargad". Intervjuu Vainokiviga 50. sünnipäeva eel.
Heino Kiigel on seitsmeosaline romaan "Arve Jomm" (minu jaoks eesti kirjanduse tähtteos), mille peategelane kasutab tervituseks tere asemel reipalt fraasi: "Te kuradi vargad!". No mis selle nõukaaegse fraasi taga on? Seal on tunnustust ja joviaalsust ja ehk annus kadedustki. Räägitakse muidugi mitte niisama varastamisest, aga riigi vara toimetamisest korralike peremeeste kätte, kes vara hoida oskavad ja ei lase sel rooste ja määnduma minna. Nende kätte, kelle isadelt riik kogu nende vara riisus. Riik loomulikult kardab, et vara võidakse tagasi riisuda ja on kuulutanud riigi vara riisumise kõrgema astme kuriteoks, mille eest võib saada surmanuhtluse. Sestab ongi riigilt vara tagasivõtmine õiglane tegu ja rummujürilikult erutav.
See on muidugi paradoksaalne olukord. Nõukogude riik võõrandas, natsionaliseeris kapitalistide vara, sest see oli röövellikult omandatud (kes ütleb, et see osaliselt õige mõte polnud?). Õige varsti hakkas tunduma, et hoopis seesama liit omadas röövellikult mitte ainult kapitalistide, vaid iga teise kodaniku varanatukese. Ja mis liit, omandas varad kaude käega kobades ikka parteinomenklatuur.
Meenub vana anekdoot, kus Stalin külastab vangilaagrit ja ülesrivistatud retside ees seistes taipab, et ei tea, kuidas neid kõnetada.
"Tervist, vargad ja röövlid!" prahvatab suur juht Stalin.
Ja vangid ei ole kadedad ja põrutavad kooris vastu: "Ole tervitatud meie juht ja õpetaja."
Muide kui Heino Kiik läinud aastal suri, oli matuseliste hulgas Arve Jommi prototüüp onu Arved (Kiigest aastaid vanem), kelle reipast eluhoiakust ja hakkamasaamistest igas olukorras on Kiik pajatanud ka oma mälestustes. Onu Arvedil oli naljaasi Moskvasse kaubareisile minnes viisakas võõrastemajas koiku saada. Aga taoline trikk polnud tollal just igaühe varustuses.
Just eelkirjeldatud motiive hekseldab kiigelikuilt humoorikal moel Manfred Vainokivi uus film "Riigivargad", mille kohta on võimatu žanrimääratlust öelda. On autentsed lookesed riigi varastamisest nõuakaajal, aga neid räägivad näitlejad. Lisaks on varrukast puistatud fellinilikke totrusi, mis illustreerivad totrat ajastut. Parema sõna puudusel tuleb vist öelda "autorifilm".
Filmi vooruseks on, et kuskil ei hakata sõnutsi lugu paigutama laiemasse konteksti, ei hakata selgitama, et ühiskonnakorraldus, mis sõnades on püsti seatud ühiseks hüvanguks, aga töötab kliki heaolu nimel, ei saa kesta. Ja ega keegi ühise heaolu nimel lille ju ei liiguta, sest paraku on inimloomus (üksikute eranditega) selline, et me hoolime isiklikust heaolust. Kui see nii poleks, ei püsiks me lihtsalt elus.
Kuna Manfred oli kohe saamas 50, tundus mulle, et on aeg rääkida filmist laiemalt. Sest nagunii teeb ta mõttes kokkuvõtteid oma hakkamasaamistest ning saamatustest ja haub uusi filme.
"Sa oled ridamisi teinud filme vanameestest. Evald Okasest, Eino Baskinist, Kalju Suurest. Millest see vanameestehuvi?!"
"Jah. Sapožninist ka. Tema oli juba enne mind ära läinud. Veel oli kloun Fatkin. Mulle need mehed meeldivad. Neis on tarkust. Elukogemust. Ma saan midagi neilt õppida."
"Mis sa neilt siis õppinud oled?"
"Ei oska sõnades hästi öelda. Aga olen. Vist imetlen ma seda, et inimesed on kõrges eas, aga ikka tahavad veel teha. Oma tööd. Mis muud."
"Kahju, et sa Jaan Krossist filmi ei jõudnud teha. Kross oli tõeline luterlik talupoeg ja kündis oma vagu, kuni veel vähegi künda sai."
"Jah, mis see on, mis ajab ikka kunsti tegema, lavale ronima. Evald Okas oli 94, kui me käisime teda filmimas. Me küsisime, et kuidas oleks, kui me kutsuksime aktimodelli. Okas ütles, et miks mitte, aga järgmisel hommikul juba helistas, et kus see akt on, tooge ta nüüd siia! 94 ja tal on nii kiire, et juba järgmisel hommikul akti joonistada.
Kalju Suurega sain pool aastat enne ta surma Viiraltis kokku - ja Kalju: "Kuule, mul ei ole aega sinuga praegu rääkida, kohe tuleb üks noor daam ja tahab, et ma tast akti pildistaksin." Kaks kuud hiljem läks vanadekodusse ja seal sai varsti ta tee otsa. Need mehed käivad oma sinilinnu järgi elu lõpuni."
"Sina ei ole paljaid naisi palju filminud."
"Nagu ei huvita. Seda kiiksu ei ole. Ma ei tea, mis minu kiiks on. Võibolla viinajoomine. Filmis peavad mul olema mingid väiksed viinavõtmised."
"Miks? Ise oled karsklane."
"Mulle meeldib seda vaadata. Kuigi ma ei igatse joomiseaega tagasi. Ühestki viinavõtmisest ei olnud tolku. Juues tehtud plaanid ei realiseerunud iial. Võibolla ainult üks kord, kui me Sulev Teppartiga Kukus jõmisesime ja ta kümme aastat hiljem helistas, et ma hakkan nüüd Rakveres lavastama, et kas sa tahad tulla ja filmida? See on siis üks ja ainus asi, mis viinavõtmisest on kasvanud filmiks. Aga võibolla hakkavad need nüüd järjest siis tulema. Pika sammuga. Sulle annab alkohol inspiratsiooni, mulle ei anna. Mul pole ka sellist distsipliinitunnet. Sinuga oli mõttetu viina võtta. Keset head viinavõtmist hakkas sul piipar külje peal piiksuma, sa ütlesid: "Oi, mul on üks töö." Ja läksid minema. Rikkusid ära teiste meeste viinavõtmise. Me pidime sind kaks tundi ootama. No minuga nii ei olnud. Viinavõtmine oli püha toiming ja mina sealt lauast poole pealt ei tõusnud. Kui võtame viina, siis võtame üsna mitu päeva ja kõik see asi läheb kuu peale. Aga mis siis."
"Jaan Isotamm, ehk Johnny B rääkis, et nõukaajal võeti viina nii, et esimene päev võpivali, ehk lihtsalt joodi, järgmisel päeval napivali, ehk võeti peale ja kolmandal päeval pohmellis ehk parandati pead. Selliseid viinavõtmisi enam ei ole. Kellelgi pole selleks aega. Ei oska öeldagi, kas see on halb või hea. Aga filmi taolisest lõputust viinajoomisest võiks teha. Ega Kõivu lõputu kohvijoomine sest väga erinegi. Üks joomine ja mediteerimine puha."
"Vabakutselistel on veel võimalik. Või neil, kes on karjääri teinud ja papi kokku lükanud ja siis kõrvale astunud. Mina seda ei igatse. Ma tahan rohkem filmi teha kui viina võtta."
"Nõukaajal joodi ja filmiti paralleelselt. See on muutunud. ma ei tea, kuidas see kino kvaliteeti mõjutab. Ehk on filmides inimlikku leebust vähemaks jäänud. Kuna tegijatel pole süütunnet."
"Jah, imelikul kombel ei saa öelda, et praegune meetod oleks parem kui nõukaaegne."
"Rjazanov on su suur lemmik..."
"Ja teised vanad klassikud. Aga ma ei hoia tingimusteta ühe või teise poole. Konkreetne film on tähtis. Milos Formani "Käopesa" näiteks. Olgu, Jim Jarmusch meeldib alati."
""Käopesas" ei ole ju operaatoritehniliselt, filmitehniliselt midagi. On ainult lugu."
"Jah, aga kui McMurphy läks duširuumi seda jurakat maast lahti sikutama, siis ma mäletan, et ma kinos istudes sikutasin koos temaga. Või kui ta kabineti ukse taga oodates vaikivale pealik Bromdenile nätsu pakub. Ja pealik teeb korraga suu lahti ja nendib. "Juicy Fruit." Geniaalne. Varem ei olnud lihtsalt vaja millestki rääkida. Ei lähe mul meelest."
"50, mis sul kukub, on ka midagi või ei oma see tähtsust."
"Omab ikka. Ma olen nüüd vana mees ja võin oma haigustest rääkida, hädaldada. Ma olen seda 50 oodanud. Mulle meeldib."
"MInu meelest edev jutt. Nagu sa ütlesid oma uue Land Roveri kohta, et see rahuldab sinu edevust. Aga filme sa ikkagi puhtast edevusest ei tee?"
"Et ma filme režissöörina teen, on mulle endale üllatus. Ma ei arvanud, et nii läheb. Minu unenägudes ei olnud, et ma hakkan filme tegema."
"Kelleks sa unistustes siis saada tahtsid?"
"Maalikunstnikuks. Selleks ma enam ei saa. Gauguin alustas väidetavalt neljakümnendates, aga tegelikult oli ikkagi enne seda pool elu maalinud."
"Jah, ja Genet armastas rääkida, kuidas ta midagi pole lugenud, aga siis tuli pooljuhuslikult huulilt pudenenud tsitaatidest välja, et oli ikka küll. Jah, aga hiljuti oli arhitekt Vilen Künnapu näitus Tartus. Poeg August kinkis lõuendi ja isa kukkus maalima."
"Augusti piltides on elu ja huumor. Ja kahekümnendate aastate vene avangard on seal. Minu jaoks toimib."
"Nooremate kunstnike jaoks on August mitte keegi."
"Mingu potile need nooremad kunstikriitikud."
"Kas sa ise lõpetasid ära Kunstiakadeemia, kuhu sa vana mehena astusid ja varsti kurtsid, et seal ei ole sul enam midagi õppida. Diplomit oli sul vaja, et ükski klient ei saaks mõtlema jääda, et ahhaa, Manfred teeb meile tööd, aga tal ei ole ju kõrgharidust!"
"Ei lõpetanud seda kujunduskunsti. Ei viitsinud. Ei saanud teadmisi, mida lootsin saada. Tahtsin teoreetilist tuge. Seletusi sellele, mida ma praktiliselt, käsitöönduslikult mõistan teha, aga millele ma ei oska teoreetilist seletust leida. Milleks ma peaksin jälle neid kipsjalgu hakkama joonistama."
Pärast vestlust jään mõttesse, kui palju kinoautodidakte meil tuntud filmitegijate hulgas on. Meelde tuleb mõni üksik. Laiapea Vahur lõpetas vist filoloogia. Toomiku Jaan õppis kunsti. Veiko Õunpuu? Kah natuke aega maali. Edasi: Jaan Tooming, Peeter Brambat, Elmo Nüganen, Hardi Volmer, Ain Mäeots, Peep Puks, Mark Soosaar? On neil filmiharidus? Hm, kes mulle meede tuletaks. Igatahes peavad nad pingutama, et filmi jaoks raha saada. Hariduse puudumine paneb end harima kogu elu ja ei lase teistele pähe sülitada. Mis on ju kena.
Toimetaja: Valner Valme