Arvustus, Risto Kozer: Actressi urbanistlik kruiis
Actress
Ghettoville (Ninja Tune)
2014
Fakt, et Darren J. Cunninghami hittalbumi "Splazsh" (2010) ilmumisest on möödas juba neli aastat, väljendub eelkõige "Ghetoville'i" ambientses monumentaalsuses, mille esmakuulamisel tekib tunne, justkui loeks Juri Lotmani “Kunstilise teksti struktuuri” või mõnda teist viiesajaleheküljelist teooriateost. See pole kerge, see pole ka raske, kui leida endas see kontseptuaalne kesktee, millel lõpuni kruiisida. See siin on puhas urbanistliku metropoli muusika, mille mentaalne kaart Ghetoville'i ja selle lugude nimedega ühele CD-le või kolmele 12tollisele vinüülplaadile salvestatud on – pakkudes omaette suitsust, naftast ja roojast läbi imbunud üle 70minutist intensiivset linnaekskursiooni.
Analoogselt "Ghettoville'i" heliarhitektuuriga võib ka linnas juhuslikke ebatavu kohata, nagu tagurpidi kõndiv mees, bussipeatuses palja peega istuv kodanik või kunksmoori meenutav naine. Täpselt sedasi on üles ehitatud ka Ghettoville'i mitmetahuline loostik, tiirutades vahepeal kuskil äärelinnas, inner-city's, siis jälle metroos ning lõpetades hoopis kuskil rasketööstuses.
Te ei eksi kuuldes siin varast Aphex Twini “Selected Ambient Works 85-92” mõjutusi, mida küll lüürikata, kuid siiski John Lydoni 90ndate soololoomingu esteetikaga võrrelda saab. Kui Lydoni "Psycho's Path" keskendus nihilistlikule linnakalbassi stereotüübile, siis Actressi "Ghettoville'i" vundament koosneb Lydoni ja Aphex Twini järelejäänud karismast, mida futuristliku disainiga nüüdisaega kohandatud on. Seetõttu on "Ghettoville" ainulaadne teos, uurimaks globaliseerumist ja globaalsete linnade, nagu Londoni, New Yorki ja Tokyo tagamaid. Selge on see, et Darren J. Cunninghamil on oma teooria, kuidas muusikat luua, kuid kas kuulaja ka sellest aru saab, on tema enda teha. "Ghettoville" annab põhjust proovida.
9/10
Kuula siit.
Toimetaja: Valner Valme