Konflikt Tartu Kunstimuuseumis toob läbi isikliku välja põhimõttelise ({{commentsTotal}})

Rael Artel aastal 2005 Pärnus oma sõltumatut projektiruumi
Rael Artel aastal 2005 Pärnus oma sõltumatut projektiruumi "Rael Artel Gallery" korraldamas. Kas kaasaegse kunsti koht ongi lagunevas garaažis? Autor/allikas: Mari Kartau

Tartu Kunstimuuseumi töötajate seas on lõkkele löönud pea aasta aega tuha all hõõgunud pahameel muuseumi uue noore juhi Rael Arteli vastu.

Kunstiteadlase haridusega ja pikaajalise sõltumatu kuraatori kogemusega Rael Artel asus muuseumidirektori ametikohale eelmise aasta aprillis. Eilne Eesti Päevaleht vahendab, et töötajad heidavad Artelile ette juhtimisprobleeme ja liigset kaasaegsele kunstile keskendumist.

Kaasaja ja ajaloo vaieldav proportsioon
Vaadates Tartu Kunstimuuseumi 2014. aasta näituseprogrammi võib aru saada ka pahameele põhjustest. Sealt võime leida kaheksa kaasaegse kunsti näitus ja ainult kaks traditsioonilisemat laadi väljapanekut. 2013. aasta näitustest võib nelja lugeda kaasaegse kunsti rubriik kuuluvateks, 2012. aastal ühte, 2011. aastal kolme, 2010. aastal ühte jne.
Kui suur peaks olema proportsioon aktuaalse ja ajaloolise vahel ühe muuseumi näituseprogrammis? Just see on üks küsimusi, millega tegeleb Tartu Kunstimuuseumis järgmisel nädalal avatav näitus  “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”.
Peakuraator Rael Artel kirjeldab näitust järgmiselt: „Ühelt poolt on see väga isiklik näitus, mis reflekteerib asutuse juhi kogemusi, mõtteid ja tundeid seoses muuseumiinstitutsiooni ja selle igapäevaelu kõige erinevamate aspektidega.
Teisalt aga uurib läbi kolme korruse ulatuv väljapanek, mis kombineerib Tartu Kunstimuuseumi kogusid ja kaasaegset kunsti, ühe keskusest eemal asuva kunstimuuseumi toimimisloogikat, keskendudes küsimustele, mille üle mõtlevad arvatavasti paljud muuseumi- ja kunstihuvilised.“ Kaaskuraatorid on Marika Agu, Mare Joonsalu ja Hanna-Liis Kont. 

Karikakramäng: efektiine – ebaefektiivne - efektiivne – ebaefektiivne...
Seni, kuni analüütiline näitus pole neile küsimustele veel vastust andnud, väljendavad kauaaegsed töötajad oma rahulolematust tavapäraste, ametkondlike vahendite kaudu. Harjumuspärast töörütmi kõigutanud direktori kohta koostati ministeeriumile esildis, aga ära seda ei saadetud, kuna ei leidnud piisavalt inimesi, kes oleksid nõus oma nime esildisega avalikult siduma.
Eilses artiklis söandasid mõned muuseumi-inimesed siiski sõna võtta. Koondatud kunstiajaloone Tõnis Tatar ja praegused töötajad, hariduskeskuse juhataja Reeli Kõiv ning teadusdirektor Tiiu Talvistu kinnitasid, et Artel on ebaefektiivne juht, kes töötajaid tulevikku puudutavatesse otsustesse ei kaasa.
Kultuuriministeerium on Arteli senise tegevuse suhtes vastupidisel seisukohal. „On paratamatu, et muudatused ei pruugi kõigile meeldida, kuid Tartu kunstmuuseumi puhul olid need igati õigustatud ja vajalikud, et muuta muuseumi töökorraldus kaasaegsemaks ja efektiivsemaks,“ lausus kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa.
Ministeeriumi rahulolu muudatustega kinnitab ka tõsiasi, et Artelile määrati heade töötulemuste eest eelmisel aastal 1548,4 euro suurune preemia ning muuseumi palgafondi suurendati 7 % võrra. Selle eest tõstetakse kõrgharidusega töötajate brutopalk vähemalt 700 euroni, mida sätestab kokkulepe teenistujate ametiliiduga.

Muuseumitöötaja panus = poole kohaga ettekandja panus - jootraha
On ka aeg. Sügisel otsiti muuseumile uut energilist kuraatorit, kes pidanuks osalema aktiivselt kunstielus, omama rahvusvahelist korralduskogemust kaasaegse kunsti alal, huvituma muuseumitööst, armastama kaasaegset kunsti ja loomulikult olema erialase kõrgharidusega. Pakutav brutopalk sellel täiskoormusega ametikohal oli €600, mis tähendab netopalka ca 485 eurot. On väga kahtlane, kas sellise töötasu eest on võimalik leida kõrgtasemel rahvusvahelise kogemusega spetsialisti. Ja näljased inimesed kipuvad tigedaks muutuma.
Kui nüüd palk 100 euro võrra tõuseb ja töötajad hakkavad saama kätte tervelt 561 eurot, siis ei maksa loota, et nad kaasaegset kunsti armastama hakkavad, kuid ehk vähemalt väheneb nende vihkamine selle suhtes proportsionaalselt 13,55% ulatuses.
Ehk siis siit hoopis teine sõnum riigile: kas natuke piinlik ei ole muuseumitöötajatele selliseid palku maksta, mis on võrdväärsed poole kohaga ettekandja palgaga, kusjuures ettekandja saab vähemalt jootraha lisaks? Arvestades seda, kui vähe on muuseumitöötajaid võrreldes näiteks õpetajate või arstidega, ei peaks nende normaalne tasustamine väga suur löök riigieelarvele olema.
Need on inimesed, kes annavad suure panuse kaasaegse Eesti kuvandi kujundamisse ning uurivad ja säilitavad meie ajalugu. Loomulikult ei saa seda tegevust sedavõrd kõrgelt väärtustada, kui mõne riigiettevõtte juhatuses või riigikogus istumist, aga tillukese panuse annavad ju nemadki meie kodumaa arengusse.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: