Arvustus, Igor Garšnek: Kalle Vilpuu rokib jõuliselt ({{commentsTotal}})

Kalle Vilpuu.
Kalle Vilpuu. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Ultima Thule kitarristi Kalle Vilpuu esimene sooloplaat „Silver Lining” mõjub selle omanäolise muusiku jõulistes värvides, aga samas isikupärase koondportreena

Kalle Vilpuu. Silver Lining. © Guitar Laboratory OÜ. Kalle Vilpuu (guitar, keyboards, vocal), Andrus Lillepea (drums), Henno Kelp (bass guitar) jt.

Ultima Thule kitarristi Kalle Vilpuu esimene sooloplaat „Silver Lining” mõjub selle omanäolise muusiku jõulistes värvides, aga samas isikupärase koondportreena. Kuna tundub, et sellele albumile on Vilpuu koondanud kõik need rock-muusika stiililised allhoovused (heavy-tunnetus, proge-rock, bluus jmt), mis teda kui bändimeest on viimase paari aastakümne jooksul kõige enam kõnetanud. Ja tänu sellele kõnetab CD „Silver Lining” omakorda ka nõudlikumat kuulajat, kes ei otsi muusikast pinnapealselt ainult seda, mis oleks lihtsalt „popp ja noortepärane”.

Instrumentaalne rock-muusika, nagu see Kalle Vilpuu sooloplaadil kõlab (küll sporaadiliste vokaalsete taustadega), esitab lugude kompositsioonilisele ülesehitusele ka mõneti kontsentreeritumad nõudmised, kui seda vajavad tavapärased salm-refrään-tüüpi laulud. Ning samas hakkab siin läbi lugude omavahelise sidususe kaasa mängima ka albumi kui terviku üldine kontseptsioon.

Kui Vilpuu „Silver Lining” algusest lõpuni ühekorraga läbi kuulata, siis esmamulje põhjal võib öelda, et plaadi n-ö väljenduslik raskuskese ongi kõnealuse albumi keskpaigas. Ehk siis neljandas, viiendas ja kuuendas loos, mis kõlavad ülejäänutega võrreldes märgatavalt intensiivsemates, proge-heavy’likes värvides.

Näiteks „Industrial No 4” puhul on juba kitarri alguskäike kuulates kohe selge, et see on absoluutselt tegija lugu. Hästi huvitavalt mõjub siin ka loo vaheosade muusika ebasümmeetriline, kvadraatseid vormiskeeme eirav loogika. Ka järgnevad „In the Back of my Head” ja „Aliens (Have Landed)” jõuavad kuulajani kaasahaarava intensiivsusega. Need on oma muusikalise leksika ja stiili poolest hästi selgepiirilised kompositsioonid.

Samas lugu „Trappings” näiteks pakub küll sünteesi ambient’likust mõtlemisest ja industrial’ist, mis iseenesest moodustab huvitava kombinatsiooni – kuid loo kompositsioonilist terviklikkust pole Kalle Vilpuu siin ilmselt taotlenudki. Ja võib ka nii, sest ega vormilahendused pole millegi muu kui ainult autori fantaasiaga reglementeeritud.

Sellele jutule „hõbedast joont” alla tõmmates võib öelda, et Kalle Vilpuu „Silver Lining” on kindlasti väärt kuulamiselamus kõigile neile, keda kõnetab proge-rock’i arenduslikkus, heavy’le omane intensiivsus, aga ka bluusi-tunnetusega ballaadlikkus.

Toimetaja: Igor Garšnek



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: