Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Teater. Muusika. Kino jaanuarinumbris: Ilmar Raag Leeni Linna Afganistani teemalisest dokumentaalfilmist „Veregrupp”

Leeni Linna ja Sylvester Stallone.
Leeni Linna ja Sylvester Stallone. Autor/allikas: Mihkel Soe

"Veregrupp" dokumendina.

„VEREGRUPP”. Režissöör: Leeni Linna. Operaatorid: Mihkel Soe ja Kullar Viimne. Monteerija: Martin Männik. Helilooja: Sven Grünberg. Operaatorid lisavõtetel: Aivo Rannik, Kristjan-Jaak Nuudi ja Erik Norkroos. Kiivrikaamera: Ruslan Pavljutšok. Lennuvõtted: Brian Germain ja Mihkel Haug. Platsiheli: Antti Mäss, Mart Kessel-Otsa, Martin Vinkel, Valter Jakovlev ja Tarvo Schmeimann. Helirežissöör: Horret Kuus. Logi: Piibe Kolka. Värvikorrektsioon: Max Golomidov. Produtsent: Erik Norkroos. Digital Betacam, 67 min, värviline. © Rühm Pluss Null, 2013. Esilinastus 3. oktoobril 2013 CC Plazas Tallinnas.

Ma ei teagi, mida ajakirjandus rohkem armastas, kas suhteliselt ehedat filmi Afganistanist või siis fakti, et seda tegi täiesti mittemilitaarse olekuga linalakk neid Leeni Linna. Kummatigi tundub, et „Veregrupi” puhul ei saa autorist tõesti mööda, kuna ka varem oli Afganistanis käinud dokumentaliste ja ETVs oli juba ka neid näidatud ja kiidetud. Seekord algas eristumine autorist. Annan siinkohal parima, et järgnevas jutus ära unustada seda, mida ma Leenist tean.

Kui hästi jämedalt öelda, siis jagunevad kõik sõjafilmid kolme rühma: sõjavastased filmid, ühe poole kangelaslikkust rõhutavad filmid ja analüütilised filmid, mis uurivad sõda kui inimühiskonna eripärast fenomeni. Sellise kategoriseerimise põhjal võiks „Veregruppi” sarnaselt Kathryn Bigelow’ Oscareid võitnud filmiga „Piinakamber” (The Hurt Locker, 2008) paigutada pigem analüütilise filmi alla. Samal ajal ei pruugi analüütiline alati tähendada neutraalsust, sest sõltuvalt filmi vaatamise kontekstist, võib neutraalsus tähendada erinevaid asju.

Kõigepealt on tõsi, et film jälgib sõdureid. Ohvitserid ilmuvad ekraanile haruharva ja ei ole iial tähistatud nimeliste tegelastena. Režissööri valikul on peategelasteks nii eesti kui vene poisid, kes räägivad, mida nad seal Afganistanis teevad. Ja tundub, et ei midagi nii väga erilist. Käivad patrullis, demineerivad teid ja seejärel, ülesannete vahel, viidavad aega saunas. Nende juttudes peaaegu puudub poliitiline arutelu, mis on nende sealse tegevuse suurem eesmärk. Vastasesse suhtutakse ühtaegu lugupidavalt ja samas öeldakse ka järsult, et ega nad tulistada ei oska. Nii kujunevad filmi läbivaks teemaks ühelt poolt arutlused vigastuse või surmaohu üle ja teiselt poolt kummaline tung, mis neid ikka sinna tagasi missioonile viib. See viimane tuletabki meelde sarnast teemat „Piinakambris”.
Tõsi ta on, et sõdurid tunduvad avanevat blondi tütarlapse juuresolekul ja eriti saunas, just nagu saladusi enam ei olekski. Ole ainult mees ja kõnele. Muidugi ei mainita filmis, et tegelikult oli filmimise juures alati ka kaitseväe esindaja, kelle kohalolek ilmselt võis ka mõned teemad juba eos vaiki sundida, aga teisalt mõjus kõik räägitu nii ehedalt, et sel puhul võib vaid kiita kaitseväe valmidust lasta kõlada teemadel, millest varem on vähe räägitud.

Filmiloo vürtsitamisel annab oma osa ka see materjal, mida Leeni ise ei filminud. Nimelt on filmi käivitamiseks ja lõpu kulminatsiooni toetamiseks abiks lahingkontaktide episoodid, mis olid üles võetud sõdurite kiivritele kinnitatud väikeste kaameratega. Need annavad väga ehedalt edasi selle sõja eripära, et vastast ei ole palja silmaga väga nähagi, aga lendavad kuulid võivad sellest hoolimata olla vägagi tõelised. Igal juhul võis kõigiti tunda järsku taevasse tõusnud adrenaliinipalangut, sest sellisel hulgal kujundirikast ropendamist ei kohta ka naljalt teistes Eesti filmides. Sellist materjali üldjuhul ükski dokumentalist või ajakirjanik ise ei saa, sest neid lihtsalt ei lasta nii ohtlikku kohta.

Otsekui vastandina lahingkontaktide tõesusele, oli filmis ka mõni veidi lavastatum koht. Näiteks demineerija töö jälgimine. Kohati filmis kaamera miiniotsijaga meest suisa eestpoolt, justkui veel puhastamata alalt. Täiesti selge oli, et kui see tee oleks tõepoolest olnud alles demineerimata, siis ei oleks filmigruppi kindlasti lubatud oma kaameraga seal niimoodi ringi mütata. Kuid hea küll. Kutsume seda kohta heatahtlikult pinget loovaks montaažitrikiks või siis lihtsalt lavastuslikuks episoodiks dokumentaalfilmis. Leeni ei ole kindlasti esimene, kes sellise meetodi kasuks on otsustanud, seda enam, et tegelik demineerimine ei erine sugugi filmi tarbeks lavastatust.

Niisiis on „Veregrupp” pigem antropoloogiline film, kuid oluline on see, et selline film langeb aega, mil laiemas ühiskondlikus kontekstis on lääne sõjaväelaste viibimist Afganistanis väga vastuoluliselt hinnatud. Kuna teema ise on ideoloogiliselt niivõrd tiine, siis on seal võimatu teha ka neutraalset käsitlust. Slavoj Žižeki tüüpi filosoofil oleks sel puhul kindlasti nii mõndagi öelda, nii nagu ta ründas näiteks Bigelow’ filmis „00.30” (Zero Dark Thirty, 2012) kujutatud piinamist kui ebainimliku meetodi glorifitseerimist, samal ajal kui režissöör väitis, et ta ei saanud mööda minna faktist, et mingil hetkel piinamine toimus. Teisisõnu võib teatud olukorras ka lihtne antropoloogiline fakt muutuda ideoloogiliseks seisukohavõtuks. Kuid ka palju lihtsamal tasandil võis veel hiljuti kohata Delfi kommentaariumides süüdistusi, mille kohaselt Eesti sõdurid on mõrvarid, kes võõrast maad okupeerides tapavad sealseid süütuid inimesi. Sõjaväelastele endile on sellised süüdistused tihti valusad, sest nad ise ei mõtesta oma tegevust sugugi samades terminites.

Tõepoolest, ka „Veregrupi” sõdurite suust kõlab tavaline töötegemise jutt ja ei salata ka rahateenimise võimaluse tähtsust. Loomulikult ei näita film mingit otsest vägivalda kohalike kallal. See kõik võib teatud auditooriumis kõlama hakata kui „kõnekas vaikimine”. Nii kuulsin mina pärast esilinastust ka kriitikat, et film on mööda läinud sõja üldisemast eetilisest konfliktist ja kitsarinnaliselt muretsenud vaid Eesti sõdurite elukäigu pärast. Selline kriitika lähtub veidi fundamentalistlikust printsiibist, et teatud teemade puhul eksisteerib eetiline imperatiiv anda sõjale hinnang ning selle kõrvalejätmine on juba iseenesest eetiline seisukohavõtt.
Leeni Linna käsitlus tundub aga vaid esmapilgul mittepoliitiline. Tegelikult pakub ju temagi illustratsiooni olukorrale, kus mingit sõda võiks vägagi negatiivselt politiseerida, aga samal ajal on üheks peategelaseks noor jala kaotanud mees, kes väga tahab sinna tagasi. Miks? Justkui seetõttu, et elu relvavendade ja ohu keskel annab näiliselt elule tegeliku mõtte. Mitte juhuslikult ei ole filmi viimaseid stseene vestlus isa ja poja vahel pärast sauna, kus Afganistani minemise peamine põhjus ei näi peituvat mitte ideoloogias ja mitte rahas, vaid just nimelt selles, et mõned noored mehed on vaimult sõdalased. Kui soovite, võite sedagi seisukohavõttu pidada reaalpoliitiliseks.

Samal ajal toimib see film aga ka suurepärase propagandafilmina. See ei ole propaganda Eesti riigile, kuna nagu juba öeldud, on suurest poliitikast loobutud, vaid kui värbamisvideo kaitseväele. Lõpuks on ju meie main­stream-kultuur täis lugusid meestest, kes lähevad läbi tulest ja vasktorudest, kes on veidi pahelised ja ometi kangelased. See on ihaldatav rollimudel. See on kui sotsiaalselt aktsepteeritud ekstreemsport tagasihoidlikest peredest pärit noortele meestele, kelle fantaasiates saab sõdalase ülev vari kokku kopsaka pangaülekandega. Nii nagu omal ajal räägiti irooniliselt, kuidas esimese Lahesõja ajal kaunistati sõda CNNi ekraanil loojangu taustal taevasse sööstvate sõjalennukitega, nii on Leeni Linna operaatorid leidnud võimalust aeg-ajalt teha puhast kunsti, kus kaamera liigub aeglaselt läbikomponeeritud kadreeringus eksootilise maastiku sees. Elu on seiklus eksootilises riigis, eks ole.

Minul oli seda filmi kogu aeg väga huvitav vaadata. Võibolla seepärast, et reservohvitserina tundsin ma ära reaalsuse hõngu. Ma tõesti uskusin, et need poisid räägivad hingest. Selles mõttes on „Veregrupi” näol tegemist igal juhul ajastu dokumendiga. Nüüd veidi hiljem sellest filmist kirjutades aga hakkan tajuma, mida ma veel oleksin oodanud. Pange tähele, see on väga ohtlik lause kriitiku suust. Ma ei räägi enam filmist, mida ma nägin, vaid sellest, mida ma veel võiksin oodata. Ma nägin autori huvi noorte meeste saatuse vastu. Nägin põnevust eksootika keskel, aga ma oleksin tahtnud, et autor oleks oma seisukoha arendamisel veelgi kaugemale läinud. Seal, kus otsustatakse inimeste elu ja surma küsimusi, avaneb kunstnik alati ühtaegu kui kodanik ja meie kõigi metafüüsiline kaasteeline. Aga selles avanemises jäi Leeni Linna seekord veel poolele teele. Mis ei välista absoluutselt, et ma ei ootaks huviga tema järgmist filmi, sest intrigeerida oskas ta ka „Veregrupiga”.

LEENI LINNA on sündinud 15. detsembril 1984 Tallinnas. 2010 lõpetas ta Balti Filmi- ja Meediakoolis bakalaureuseõppes filmirežii, praegu õpib samas dokumentalistika eriala magistriõppes. Ta on õppinud 2003—2004 Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini, teinud alates 2001. aastast hulga lühimängufilme ning olnud erinevates ametites tegev nii filmi- kui teletöös. Olulisemad filmid stsenaristi ja režissöörina: „Sõnumitooja” (dokfilm, 2009); „Veregrupp” (dokfilm, 2013); „Sõdurist ema” (2014, arenduses).

Foto: Leeni Linna Camp Bastionis (Mihkel Soe)

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: