Urve Tiidus: Ega arengut vägisi tagasi hoida ei saa ({{commentsTotal}})

Postimees
Postimees Autor/allikas: Postimees

Kultuuriministri kabinetis valitseb rahu ja vaikus. Pole jälgegi ekstsessidest ja kirgedest, mis paar kuud tagasi samalt ministritoolilt Rein Langi maha raputasid. Kuid vaikus on petlik – tegelikult on uuel ministril Urve Tiidusel tegemist küll ja veel.

Olete nüüd seitse nädalat kultuuriminister olnud. Kas miski ses ametis esialgu ka üllatas?

Kaks nädalat päris alguses olid üliintensiivsed. Nagu ikka, kui sa asud uude ametisse, siis infotulv on hästi suur. Uuest aastast on rütm normaliseerunud. Kuid kultuuriministri amet tähendab ju seda, et üks osa on administratiivne tegevus, mis peab mahtuma tööpäeva ära, aga väga suur osa on teatris, näitustel, kontsertidel käimine.

Kas selle aja jooksul olete kogenud ka vapustavaid kultuurielamusi?

Arvan, et iga sündmus, kus olen nüüd käinud, olgu teatris või kontserdil, on kindlasti oluline kultuurisündmus. Midagi väga vapustavat on raske välja tuua, minu vanuses inimesele on võib-olla seda vapustamist ka veidi raske korraldada.

Aga pean ütlema, et kvaliteet ja tase on olnud väga kõrge neil ettevõtmistel, kuhu ma olen sattunud, nii et mina olen igatahes väga rahul.

Üks mõtlemapanev sündmus oli kohtumine noortega, kes valmistavad ette meie esindamist järgmisel Veneetsia Arhitektuuribiennaalil. See on uus põlvkond, väga tublid noored Eesti inimesed, kes ühendavad ruumilist planeerimist kaasaegse tehnoloogia arengutega.

Ma ei ole just kõige parem arhitektuuriseletaja, aga nagu aru sain, näitavad nad, kuidas inimene jätab endast tänapäeval ruumi, ümbritsevasse hästi palju infot. Sellest, kus ta viibib, mida mõtleb, kuidas kommunikeerub teiste inimestega, kellega suhtleb, mida eelistab. Kõik see oli väga põnevalt ühendanud linnaruumiga ja linnaplaneerimise põhimõtetega, näidates meile meie tulevikku.

Ka see on kunsti üks osa - aidata meil tehnoloogia arengut teiste valdkondadega sidudes mõista, kuhu me tegelikult oleme 21. sajandi alguseks jõudnud. Kui kunagi oli arhitektuur majade ehitamine ja nende paigutamine kolmemõõtmelisse ruumi, siis praegu tuleb lisaks kindlasti arvestada tehnoloogiaga. Ma väga loodan, et uus põlvkond suudab linnu planeerida nii hästi, et me ei tunneks ennast selles ülilinnastunud maailmas ebamugavalt ja jääks siiski ka mingisugune privaatsus alles.

Nagu olen arhitektuuriringkondadest kuulnud, siis nende üks suuremaid probleeme on riigihanked ja vähempakkumised, kus riik peab võtma alati kõige odavama lahenduse, mis ei ole tavaliselt kõige parem. Sama teevad ka enamus eratellijaid, et kulusid kokku hoida. Seetõttu on tekkinud olukord, kus head arhitektid on peaaegu et töötud ja teevadki selliseid toredaid kunstiprojekte, aga keskpärased ja kehvemad kavandavad meile plekist ja kipsplaadist maju. Kas kultuuriministeeriumil on selle probleemi lahendamiseks plaanis mingeid meetmeid tarvitusele võtta?

See on nüüd üsna karm hinnang arhitektuuriolukorrale Eestis, mida ma kindlasti täielikult ei jaga. Küll olen ametisoleku esimeste nädalate jooksul kohtunud Arhitektide Liidu esindajatega, ja paljude teemade seas on olnud jutuks justnimelt, kuidas parandada kvaliteeti planeerimises ja ehituses. Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Yoko Alender on seda teemat ministeeriumi poolelt ka aktiivselt vedanud.

Sellele, et tuleb valida kõige odavamad pakkumused, saab vastu vaielda: seaduses on üks variant , et valida tuleb majanduslikult kõige soodsam pakkumine, mis ei pruugi tähendada kõige odavamat pakkumust. Siin tulevad mängu erinevad hindamise kriteeriumid ja nende suhteline mõju. Tõsi, ka madalaima hinnaga pakkumus võib saada määravaks.

Uus, äsja heaks kiidetud riigihanke Euroopa Liidu direktiiv soosib siiski arhitektuurse kvaliteedi ja hinna parima suhte eelistamist, mitte pelgalt madalaima hinna alusel projekteerija valimist.

Arhitektuuri kaal ja mõju ruumiplaneerimisel pikas aja perspektiivis on suur. Seepärast on arhitektide eestvedamisel juba mõnda aega käsil protsess planeerimise ja arhitektuuri alase nn. kompetentsikeskuse loomiseks, mida juhiks riigiarhitekt.

Teine arhitektide pakutud idee on, et Riigi Kinnisvara AS-is peaks olema palgal või nõukogus üks arhitekt. Samas, iga projekti puhul saab mõne arhitekti väljaspoolt ju kaasata. Seda on ka tehtud. Aga kui arhitektid ise näevad, et on võimalik paremini teha, siis sellega tuleb arvestada. Seda enam, et arhitektuuri luuakse ju vähemalt 50 aastaks ette.

Nende, kes tellivad ehitustöid ja loovad selle kaudu meie ruumi, vastutus ja kultuursus võiks olla selline, et ühe targa arhitekti kaasamine planeerimisse ja ehitusse peetakse iseenesest mõistatavaks. Mingeid seadusandlikke takistusi selleks ei ole. Tõsi, kuna me ei ole väga rikkad ja loeme raha üsna põhjalikult, siis võib-olla mõnikord hoitakse siin raha pisut kokku.

Olete juba päris paljude loomevaldkondade esindajatega kohtunud. Millised tõsisemad ja kiiremaid lahendus vajavad probleemid on neist kohtumistest välja koorunud?

Inimesed mõtlevad ikkagi peamiselt sellele, kuidas nende loomevaldkondades asjad paremini läheksid. Sageli tuleb juttu ka finantsidest ning sotsiaalsetest garantiidest. Äsja muudeti loovisikute ja loomeliitude seadust.

Teatavasti pole paljude loovisikute sissetulekud nii regulaarsed nagu palgalistel töötajatel. Loometöö eest võib laekuda suurem tasu korraga ja seejärel on pikem vahe. Senine regulatsioon seda spetsiifikat täielikult ei arvestanud. Muudatused võimaldavad tervise– ja pensionikindlustust paindlikumalt rakendada. Näiteks seadusest tulenevalt saavad sotsiaalmaksu nüüd loovisiku eest maksta ka loomeliidud, kelle liige ollakse.

Mulle kui uuele inimesele siin ametis paistab silma, et kultuurialast võimekust, nagu ka inimesi, kes loomevaldkonnaga tegelevad, on õnnelikult palju. Seda hirmu kindlasti ei ole, et ei kasvaks peale uusi näitlejaid, kunstnikke ja teisi tegijaid.

Kas pigem kipub kallale hirm, et neid on liiga palju võrreldes ressurssidega?

Sellist hirmu küll ei ole. Arvan, et toimub iseregulatsioon. Uus põlvkond tuleb peale ja see tähendab konkurentsi elavnemist, mis ei ole ju ka mingisugune ebatavaline nähtus. Peab siiski tõdema, et kui meievanused konkureerisid omaealistega Eesti riigi sees, siis praegu pealekasvav põlvkond konkureerib tegelikult eakaaslastega tervest maailmast.

Eesti kultuuriinimestel on siin keele tõttu ehk isegi väike konkurentsieelis. Teatrisse ei ole võimalik mängima tulla ega eestikeelset luulet ja kirjandust kirjutada, kui sa eesti keelt ei oska.

Samas näiteks filminduses ja nii mõnelgi muul loomealal on rahvusvaheline konkurents reaalsus. Valikuvõimalused on laienenud igas mõttes – geograafiliselt, õppimiseks, läbilöömiseks, konkurentsiväljakutseteks. Nii et aeg on huvitav.

Milliseid probleeme võiks lahendada loomemajanduse õitselepuhkemine ja mida teha nende valdkondadega, mis ennast ise ära majandada ei suuda?

Õitselepuhkemine on väga kena kujund! Maailma majanduses on viimased 15 aastat näha, kuidas üks valdkond – loomemajandus - kasvab üllatavalt kiiresti. Edu põhjust nähakse teadmistepõhises ja innovatiivses tegutsemises. Loomemajandus on suur valdkondade ühendaja. Loomemajanduse mõjul investeeritakse rohkem disaini, kunsti, muusikasse.

Kõik on seoses, seda kinnitavad ka teaduslikud uuringud, näidates, et lapsepõlves läbitud muusika - ja kunstiõpingud annavad suurema innovaatilise mõtlemise täiskasvanueas.

Loomemajandus loob uusi võimalusi loovtööst elatuda. Kuid väikese kultuuriruumi eripära on ka isee, et kõik loovisikud ei majanda ennast igal hetkel ise ära. Seda tõdeti nii iseseisva riigi algusaegadel kui ka taasiseseisvumise ajal, kui loodi ja taastati Kultuurkapital. Oli selge, et kui me tahame omakeelset kirjandust, poeesiat, kunsti, teatrit, siis tuleb sellele natuke lisaks maksta.

Kultuurkapitali rahaline võimekus võiks tegelikult kasvada, sellest on juttu olnud.

Kuna raha Kulkasse tuleb alkoholi- ja tubakaaktsiisist, siis loomulikult keegi ei soovi, et inimesed rohkem jooks ja suitsetaks. Kuid ideid täiendava raha tekitamiseks võiks küll genereerida. Kultuurkapitali juht meenutas näiteks kunagist Kultuurilotot, mis võiks olla üks lahendus.

Teine oluline asi on olemasoleva raha parimal moel kultuuri huvides ära kasutamine. Selleks, et inimesed, kes meil siin riigis elavad, saaksid osa väärtuslikust ja hinnalisest, mida loomeinimesed on loonud. Et looming ei jääks kellelegi kättesaamatuks sellepärast, et näitus on kaugel, et teatrisaalid on liiga täis, et õigel ajal ei ole kontserdi kohta reklaami või et piletid lähevad liiga kalliks.

Saarlasena ei väsi ma rõhutamast, kui väärtuslik on see, et meil on pealinnast eemal elades võimalik minna teatrisse, kontserdile, festivalidele, näitustele, mis ei jää kvaliteedis suurtes keskustes toimuvatele kuidagi alla. Loomise toetamise ja sellest osasaamise toetamise vahel tuleb leida harmoonia, nad peavad kokku kõlama. Loomine ei saa olla ka päris Ding an sich, asi iseeneses.

Kas sihtastusteks tegemine ootab varem või hiljem kõiki riigi kultuuriasutusi?

On täiesti välistatud, et nüüd kohe, jõuga, kõik ja kiiresti. Muuseumide muutmise protsess eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks kulgeb rahulikult. Detsembris kirjutasime alla Vabaõhumuuseumi sihtasutuseks muutmise notariaalse lepingu ja Vabaõhumuuseumi juht ütles, et ta on kümme aastat seda oodanud. Ta oli väga rõõmus suurema iseseisvuse ja otsustamisõiguse üle, mida sihtasutuse vorm annab.

Sihtasutuste rajamine on olnud kultuuripoliitiline otsus. Sihtasutuse vormis töötades on asutusel paindlikumad võimalused kasvõi näiteks lisaraha kaasata – riigiasutuse puhul on see mitmete rahastamisprogrammide puhul keeruline, et mitte öelda võimatu.

Vähem oluline pole tihedam side kohaliku kogukonnaga. On kohalikke omavalitsusi, kellele on väga tähtis olla kaasatud valla või linna muuseumi käekäigu eest seismisel. Mõistetakse kohaliku initsiatiivi kaalu kodupaiga atraktiivsemaks muutmisel. Suurem potentsiaal sihtasutuse vormis tegutseda ongi koostöös mõne konkreetse kogukonnaga.

Samas peab rõhutama, et riigipoolne toetus ei kao ka uue juriidilise vormi puhul. Kõik asutused ei muutu sihtasutusteks, ka see on kultuuripoliitiline otsus - Eesti Kunstimuuseum, Ajaloomuuseum, ERM, kui tuua mõned valdkonnaülesed näited.

Kas asjalood pole mitte sedaviisi, et alates 2020. aastast Euroopa raha meile enam ei tule?

Ühtekuuluvustoetused jah, vähenevad, kui jõukus kasvab üle 75% EL keskmisest. Aga paljude valdkondade toetused jäävad ikka alles, muidugi põllumajandus eelkõige.

Eks Euroopa Liidu poliitika on ka uuenemises. Põhimõte, et EL elavate inimeste elujärg ülemaailmses konkurentsis maha ei jääks, see jääb püsima.

Kas siis oleks parem selle SKP-ga, mille järgi jõukust mõõdetakse, madalat profiili hoida?

Kas on mõistlik hoida asju edenemast? Mida paremini meie majandusel läheb, seda rohkem saame ka anda toetust neile, kes seda vajavad. Ega arengut vägisi tagasi hoida ei saa.

Globaalse majanduse kriisidest oleme haavatavad ja mõjutatavad kõik. Kuid kriisid pole kellegi huvides. Meid huvitab ikka see, et EL asjad lähevad edasi, et meie majandus ja tootjad oleksid võimelised tootma enda turule, aga ka ekspordiks, mis toob suuremat sissetulekut, ja siis on ka võimalik rohkem raha kultuurile ning teistele toetust vajavatele valdkondadele jagada.

Maksumaksjate arvu plahvatuslikku kasvu ei ennusta ükski prognoos. Viimased arvukad põlvkonnad on saanud 25-27 aastat täis, pärast neid parimasse tööikka jõudvate inimeste arv väheneb. Sellises reaalses kontekstis me tegutseme.

Kunagi võis olla nii, et loovinimene, eriti teadlased, istusid elevandiluust tornis ja tegid kunsti kunsti pärast ja puhast teadust. Praegu ei anna seesama kaasaegne tehnoloogia lihtsalt võimalust mitte olla informeeritud sellest, mis ümberringi toimub. Info tungib aknast ja uksest sisse. Iseasi, kas seda tahetakse näha.

Muidugi võib ka meie ajal elada eksklusiivses elurajoonis ja vältida reaalsust, aga ma arvan siiski, et inimene, kes tahab oma ühiskonda peegeldada – ja loovad inimesed seda ju teevad – ei saa vältida teadmist asjadest, mis ühiskonnas ja maailmas laiemalt toimuvad.

 Urve Tiidus (s. 1954)
  • Õppinud Tartu Ülikoolis inglise filoloogiks 
  • Varem töötanud riigikogu liikmena, Kuressaare linnapeana, Kanal 2 toimetaja ja saatejuhina, Kuressaare linna hariduse- ja kultuuriosakonna juhatajana ja erinevates ametites Eesti Televisioonis.
  • Kuulub Eesti Reformierakonda ning Kuressaare Lions klubisse Piret


Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: