Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Zygmunt Bauman: meie ettekujutuse maht tulevikust on kahanenud

Foto: Scanpix

Eestis on käimas üks maailma tunnustatumaid mõtlejaid, sotsioloog Zygmunt Bauman. Aktuaalne Kaamera tegi temaga intervjuu. Vaata teleklippi ja loe kogu intervjuud siit.

Olete loonud "vedela modernismi" kontseptsiooni. Kas meie ühiskond on praegu samas protsessis, või on see juba muutunud millekski muuks?

Siin on tegutsemas kaks jõudu vastatitukustes suundades. Ühelt poolt püüame luua korda, raamistikku, mida kasutame toimuva mõistmiseks, ja mis lubaks meil ka vaadata ettepoole, planeerida tulevaid tegemisi, et olla kindlad tuleviku suhtes, me vajame teatud stabiilsust, pidevust, kestvust. Ühiskonnast tuleb aga mitmelt poolt algatusi midagi kindlustada, stabiliseerida, selle tahtmatu ja planeerimatu väljund või tulem ongi likviidsus, voolavus. Need on vastandlikud jõud, mis kokku põrkavad ja tulemuseks pole midagi püsivat. Me harjume aeglaselt mõttega, et kõik on määramatu, puudub lahendus, puudub asjade lõplik vorm, kõik on ajutine, muutuv, eesolev.

See ajamõõde, milles me planeerime oma tegevusi, on lühenemas. Me liigume ühest episoodist teise. Lühenenud on plaanid, mida ma teen järgmisel nädalal, olen õnnelik, kui saan paika panna, mida teen eeloleval kuul, rääkimata eelolevast aastast või aastakümnest. Seega, meie ettekujutuse maht tulevikust on kahanenud. Me elame ajal, mida Paul Virilio, üks tänapäeva teravamaid kultuurifilosoofe, on nimetanud "kiiruse-ajastuks". Mitte "kosmose-", vaid "kiiruse-ajastuks". See on praegu üks meie maailmapilti kujundavaid faktoreid.

Voolavus pole aga üldse midagi uut ajaloos, kogu modernistlik periood, mis algas juba 300-400 aastat tagasi, seisnes asjade korrastamises, nende kindlamaks muutmise püüdes. Progress tähendab üleminekut, olukorra ja asjaolude muutmist, lootes, et need muutuvad mitte ainult teistsuguseks, vaid ka paremaks kui varem. Modernismi alguses oli aga lootus, mis praeguseks on osutunud illusoorseks, lootus, et millegi kindla sulamine on vaid ajutine ärritaja. Sa sulatad kõik valed struktuurid ja asendad nad "tõeliselt" tugevatega, mis põhinevad ratisonaalsusel, teadusel. Sa tead, mis on "tõeliselt" tugev ja püsiv. See oli illusioon. Praegu me "sulatame" eelmisi sturktuure lihtsalt sellepärast, et me pole nendega rahul. Mitte sellepärast, et neid teistsugustega asendada, vaid selleks, et muuta kõik sulatatavaks, muudetavaks. See pole kinnitav protsess, me ei soovi piirduda ühe lahendus- või tegutsemisviisiga. Me soovime muuta seda paindlikumaks,

"Paindlikkus" on muutunud omamoodi kinnisideeks. Kõik peab olema paindlik, finantsturud, strateegiad, lähenemised, hierarhiad. Kõik peab olema kohandatav, vormitav. Seetõttu nimetaks ma meie ajaloo praegust staadiumi "voolavaks või vedelaks modernismiks". Voolavus ei tähenda kuhugi jõudmise eesmärki, mingi parema ühiskonna poole liikumise eesmärki. Voolavus on praegu püsiv seisund.

Mainiste "paindlikkust", seega tänapäeva ühiskond on võimeline ka reageerima igasugustele probleemidele, surveavaldustele. küsimus on selles, kuidas ta reageerib, "hea" ja "halb" on siinjuures suhtelised mõisted?

Siin on taas vastuolu. Loodetakse, see on üldlevinud eeldus, et inimesed, iga üksikisik, suudab end maksma panna, valida, teha elus vajalikke otsuseid, järgida omi eelistusi, kontrollida oma elu. Me kõik elame individualiseeruvas ühiskonnas, igaüks vastutab enda elu eest ja nii edasi. Kui läbi kukud, pole sul kedagi süüdistada, sulle öeldakse, et oled olnud laisk, ignorantne, pole küllalt pingutanud, süüd otsitakse su enda käitumisest. Selles mõttes me juba oleme kõik indiviidid saatuse kontekstis - isiksused de jure.

Probleem ongi aga selles vastuolus, et saamaks ka de facto isikuseks, on vaja väga palju. Seda, mida enamusel pole. Sul on vaja ohtralt ressursse, teatud kindlaid oskusi, mida mitte kõik ei suuda saavutada, annet, aga sul on vaja ka õnne. Siin on palju sõltumatuid osiseid, mida sa ei saa oma elus kontrollida. Oma väikses raamatus "Elukunst", mille avaldasin kaks aastat tagasi, jõudsin järeldusele, et on kaks elementi, mis otsustavad meie isikliku käekäigu - ühte neist nimetatakse "saatuseks" ja teine on karakter. Saatus seisab üldistusena kõigele, mille üle sul mõju ei ole. Sündisid näiteks Tallinnas - see on saatus, sa ei saanud seda ise valida ja see hakkas kohe su elu mõjutama.

Sellised faktorid, mitte ainult sünnikoht, vaid ka koht ühiskonnas, kuhu sünnid, kes olid su vanemad ja millisesse kogukonda sa sündisid - kõigel sel on tohutu mõju su elus. See on saatus. Mida ta dikteerib? Ta ei kinnita su elukäiku, saatus ei määra seda ette. Saatus piiritleb reaalsed valikud, mis on su kasutuses, mille vahel saad valida. Teatud valikud on välistatud - need on ebareaalsed, ime peaks juhtuma, et neid ületada, sest saatus on nii otsustanud. Mõned teised valikud näivad olevat kättesaadavad, lihtsalt teostatavad, Seega valikute ring on kontrollimatute, soovimatute otsuste tulem, mille on seadnud saatus.

Teine asi on karakter, iseloom, mis teeb valikud. Palju samasuguse saatusega inimesi liigub siiski eri suundades, sest alati on mitmeid valikuid. Otsuse teed nende valikute vahel sõltuvalt oma iseloomust. Seega on siin kombineerunud ühelt poolt objektiivne ettemääratus ning teisalt inimlik tahe, tema iseloom ja otsustusvõime. Seetõttu me erinemegi. Isegi inimesed, kes elavad väga lähestikku, jagavad samu kogemusi, võivad võtta oma elus hoopis erinevaid suundi.

Ühelt poolt oleme piiratud, võimaluste hulk on inimestel erinev, kuid isegi sarnaste võimaluste piires on iseloomust tulenevalt erinevusi. Iseloom on erinevalt saatusest arendatav, saad käituda vastavalt teadmistele, ratsionaalselt, või järgida lihtsalt hetkeimpulssi, pikemalt elu planeerimata. Kui olin noor, kaua aega tagasi, andis Jean-Paul Sartre noortele soovituse juhinduda "eluplaanist" - "projet de la vie". Tahaksin olla selline ja selline inimene. See, mida sa otsustad, sest ta kirjutas selle suhteliselt stabiilses keskkonnas, iga valitud elumudeli saavutamiseks, on teatud ülesanded, mille pead täitma, eeldus oli see, et kui teed oma eluplaani 18aastaselt ja sead selle täitmise sihiks näiteks 70nda eluaasta, püsivad väärtused, ettekirjutused ja raamistik muutumatud.

Seega saad plaanida oma elu. Kui rääkisin Sartre'i projektist oma tudengitele, hakkasid nad naerma, nad ütlesid, et on õnnelikud, kui saavad planeerida järgmist aastat, kuid elu aja peale - kõik muutub, erineb sellest, mis oli eile. Ja mitte kuidagi ei saa ma ette näha seda, mis on viie aasta pärast.

Kas saab seda üldistada ka maailmapoliitikale ja finantsmaailmale?

Nende ühine nimetaja on "kriis" - kriis finantsmaailmas ja otustuskriis poliitikas. Finantsmaailma suunavaid kapitalijõude võib pidada praeguse "vedelusstaaduimi" eest vastutavaks, sest finantskapitali tegeliku vormi riskikapitali jaoks on maailm võimaluste kogum. Need on kasumivõimalused, ärivõimalused. Nende võimaluste jaotumine muutub pidevalt. Seega on finantskapital juba loomult ülimalt liikuv.

Ligi 80 protsenti finantstoodangust ei sõltu kaupade liikumisest, see on puhas abstraktne arvestus, mille eesmärk on teenida raha, mida toodab raha omamine. Kuhugi kasumlikult investeerides ja võttes sellest hiljem kasumit. Kui olen pankur, laenan sulle raha ja teenin sellelt intresse. See on puhas finantsabstraktsioon, mis hoiab kapitali maailmas ringluses. Seeläbi elavad inimesed kindlusetuse tingimustes, töötad näiteks 30-40 aastat ühe ettevõtte heaks, tekib teatud lojaalsus, ühine tunne, vaatamata ebameeldivustele, mille all vahetevahel kannatad, ikkagi oled sa selle kohaga seotud, see on su kodu. Ühtäkki tuleb aga suurem kompanii ja piltlikult neelab su ettevõtte alla, toimuvad koondamised, majanduslikult nimetatakse seda restruktureerimiseks, ratsionaliseerimiseks. Sellele on palju nimetusi, kuid tegelikult tähendab see, et kõik, mida oled teinud, on unustatud.

See pole sellepärast, et oleksid rahutu, et otsid midagi uut, vaid sellepärast, et maapind su jalge all väriseb. See on hoopis teistugune liikumine. Mitte sinu poolt tekitatud liikumine, vaid sulle pealesurutud liikumine. See ongi meie kindlusetuse põhjus - sa ei saa tagada, et osa keskkonnast oleks püsiv.

Tallinn on ilus, arenev, muljetavaldav linn, kuid ma mõtlen neile suurtele pilvelõhkujatele, kas polnud mitte siin kusagil enne väiksemad majad, inimesed elasid seal meeldivas keskkonnas, nad sündisid seal, tahtsid seal isegi surra, neile meeldis seal. Äkki tuli aga arendaja ja see vaikne linnaosa sai pideva liiklusega mürarikkaks linnaosaks. See on lihtsalt üks näide. Ei saa loota stabiilsusele, see muutub. Isegi koht, kus elan Leedsis, pole eriti lähedal keskusele, võin minna jalutama niitudele, metsa, olla loodusele lähedal, kuid teisele poole tänavat, kus enne olid avarad mänguväljakud, kavatsetakse nüüd ehitada suur ostukeskus ja autoparkla. Ma ei kolinud, kuid olen sattunud liikumisse, sest sisenen senisest erinevasse keskkonda ise seda valimata. See on teine näide. 

Praegu on maailmas käimas palju konflikte, Te olete öelnud, et me pole õppinud Teisest Maailmasõjast ja praeguste konfliktide valguses hakkab silma ka otsustuskriis maailmapoliitikas. Käimasolevaid protsesse ei suudeta kontrollida.

Mineviku õppetunnid on konksuga küsimus, sest meie tänapäeva ühiskond - sest tegemist on "vedela modernsusega", - ei soovi niivõrd õppida, kui unustada. Soovitakse unustada vanu, aegunud kogemusi, mis ei sobitu meie tänapäevase eluga. Sellega soovitakse puhastada kohta uutele teadmistele, uuele informatsioonile, uutele strateegiatele vanade asemel. Seega, me arendame mitte niivõrd õppimis- või kohanemisvõimet, eesmärgiks pole muuta meie teadmisi püsivaks, vastupidi, me püüame omaks võtta võimet pidevalt muutuda, hülgame vanu teadmisi, et uusi asemele panna. Niipalju õppimisest.

Teine asi on see, et elame praegu ajastul, mida ma nimetaks "inter-regnumiks". See on iidne mõiste perioodist, mil võim läheb ühelt kuningalt teisele, üks kuningas seadis sisse ühe reeglistiku, suri, tuli teine, hülgas kõik vanad reeglid ja lõi uued seadused. Metafoorina võib seda kohandada meie praegusele olukorrale. Enam pole küsimus kuningate vahetumises, vaid tegevus- ja mõtteviisi vahetumises. Vanad, harjumuspärased, õpitud tegutsemisviisid, millega maailm varem opereeris, pole enam tõhusad, uusi aga, mis oleks vabad puudustest, pole veel leiutatud. Me otsime neid, katsetame.

On väga palju märke sellest, kuidas inimesed püüavad redefineerida uusi reaalsuse mõjutamise viise. Need on katsetused. Siin pole midagi lõplikku, meil pole mingit täielikult tagatud ja järele proovitud, puudub kõigi poolt vastu võetud tegutsemisviis. Aga me otsime seda.

Igal pool on langemas usaldus poliitilistesse institutsioonidesse, see uskumus, mida me kõikjal jagasime 50 aastat tagasi - eeldasime, et teame, mida tuleb teha ja võimas riik teeb selle ära, sest riigil on kõik vajalikud instrumendid, kõik töövahendid, relvad, et see teostada. Nüüd on see usaldus, uskumus, et riik suudab täita oma lubadusi, kadunud. Me ei usu enam, et probleemide lahendus tuleb ülaltpoolt, see ei pea ilmtingimata nii olema. Mitte sellepärast, et poliitikud oleksid halvad inimesed, või korrumpeerunud või rumalad või omakasupüüdlikud, nad võivad olla täielikult ausad, pühendunud, kuid neil pole piisavalt võimu, et oma lubadusi täita. Sest võim tähendab võimet midagi teha, poliitika on võime otsustada, mida teha.

50 aastat tagasi, enne neoliberaalset poliitikat, uskusid inimesed, et mingil määral on võim ja poliitika rahvusriikide valitsuste käes ning seetõttu saavad nad muuta asju paremuse poole. Enam see nii ei ole, sest suur osa võimust on lahustunud finantsmaailma kätte - börsid, maailma investorid, kes liigutavad raha ühest kultuurist teise ja nii edasi.

Seega, suur osa võimust, mis otsustab meie ja me laste saatuse üle, on väljaspool ükskõik millise rahvusriigi valitsuse haaret, vaatamata sellele, kui suure riigiga on tegemist. See hõljub kuskil küberruumis. Aga poliitiline arsenal, mis peaks tegelikult otsustama, mida teha, jääb sama lokaalseks nagu 50 aastat tagasi. Seega meil on riikideülesed jõud ja territooriumikeskne poliitika. See on vastuolu, võimu ja poliitika lahknevus. Vanad tegutsemisviisid, mis seisnesid lihtsalt uue valitsuse valimises ja uute inimeste panemises võimupositsioonidele, et asjad paraneks, enam ei tööta.

Kas elame huvitaval ajal?

Huvitaval ajal jah, algupäraselt, iidses Hiinas, tähendas see väljend needust. Kui soovisid teist needa, soovisid talle "elada huvitaval ajal". Ja see on meiega juhtunud, olen nõus. 

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: