Arvustus, Valner Valme: moodne Sinihabeme-lugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Amelie Nothomb
Amelie Nothomb Autor/allikas: Scanpix

Amelie Nothomb

Sinihabe

Tõlkinud Pille Kruus

Sari: Punane Raamat

Kirjastus Tänapäev

SISUTUTVUSTUS:

"Noor õpetajanna Saturnine otsustab kolida kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaania aristokraadi Pariisi-villas. Varsti selgub, et üüritoa eelmised kaheksa elanikku on teadmata kadunud. Ja villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – vähemasti väidab nii mitte kunagi kodunt lahkuv veider ja salapärane majaisand, kelle seltskond raputab peagi segi noore naise arusaamad piiridest, mis puudutavad elu ja surma, usku ja usaldust ning armastust ja kuritegu.

Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid belgia kirjanikke. „Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid."

See on kirjastuse kaassõna, ma ei arvanud, et ma seda paremini ümber ütlen. Lisaks vaid, et varem on meile tõlgitud ka Nothombi „Jumala lapsepõlv“, „Jahmatus ja värinad“ ja „Armastuse sõda“.

LÜHIARVUSTUS:

Nothomb on rahvakirjanik. See ei pea tähendama, aga tema puhul tähendab, et ta kirjutab lihtsalt. Tema kujundid on suured, üldhaaravad. Tema raamatud on õhukesed. Aga ta ei ole tühine. Tema teostes on ikka mingi vallatu või nurjatu kallak, nii et lugeja ei tunne end alahinnatavat. 

"Sinihabeme" lähtepunkt tundus kunstlik: muinasjutu sarimõrvar, ohvripositsioonil naine. Et algab mingi kassi-hiire-mäng ja alati tundub odav võtta mingi raamlugu ja asetada see teise aega, Sinihabeme-kujund on ühest küljest sama üleekspluateeritud nagu teisedki Perrault' kobedaiimad muinasjutustaarid Punamütsike ja Saabastega Kass - teisalt muutunud maailmakultuuri moodsateks müütideks ja Disney-taoliste kompaniide rahamasina ratasteks. Nojah, Sinihabe ei ole eriti lapsesõbralik, küll aga gootirocki bändi videos tore teema.

Nothomb üllatab. Me ees on 112 lehekülge suurepärast, särisevat, pingelist, kerivat dialoogi. Ja see on kassi-hiire-mäng, ent psühholoogiline. Sädelev, mänguline tekst, peamiselt õhtusöögilaua taga, kus siis koletis ja kaunitar mängivad sõnadega surma, saladuste, usalduse, armastuse, õnne teemadel. 

Üllatavalt toob just käiatud Sinihabeme-kontekst nendesse suurtesse teemadesse värskust. Hubane korter ja jõukas õhtusöögilaud asuvad psühholoogiliselt kuristiku serval, ja kõik inimkonna võtmemõisted saavad vindi peale ja vürtsi juurde. Sinihabeme-lugu muutub groteskseks, ja mitte jälgi sarimõrvarluse-teema tõttu ega vana jutu asetamise pärast tänase Pariisi lavale, vaid just seetõttu, et kaks inimest vestlevad normaalselt, põhjalikult ja intellektuaalse sädemega, kõik see moodustab aga vaid meisterlikult loodud ornamentika palju ürgsematele teemadele kui Perrault' ajastu fantaasialood. Olgu öeldud, et "Sinihabe" ei kuulunud just Perrault' loomingu tippude hulka, aga kui palju naisi salapärase isanda käe läbi sureb, siis jätkub ju põnevust sajanditeks.

Romaanil on aga ka religioosne kiht põhjendamaks inimkäitumise lubatavuse piire, vastastikust austamist, karistuste kohasust ja privaatsuse vajadust ning tähendust. Just privaatsusepüüde iganemus privaatsuserikkujate silmis, saladuste puudumine ja müstika kadu iseloomustab meie aega ja seetõttu õigustab nii just Sinihabeme väljatirimist üldse kui tema toomist meie aega. 

Ja loomulikult on just paha Sinihabe (Don Elemirio) see, kelle käitumine ja eetilised normid on aegunud, kel pole Facebooki ega twitterit, arvutit majas ega ka isegi mitte mingeid poppe seltskondlikke sidemeid reaalelus: sotsiaalne kapital puudub. Selliseid inimesi peetaksegi meie päevil nii kummalisteks, et pole siis ime, kui nad veel noori näitsikuid ka notivad. 

Tema käitumismallid ongi teised. Tähtsuste järjekord on teine. Saladused ja õigus oma isiklikele väärtustele ongi nii olulised, et selle nimel võib tappa.

Ikkagi ei või. Me ei saa langeda teise äärmusse. Kõige häbematust lagedaletirimisest inimhinge kõige pimedamatesse urgastesse. 

Normaalsust, kahe suhtumise vahepealsust, kehastab Saturnine - nimi pole aga juhuslik. Põllutöö- ja viljakasvujumal päästab inimkonna. 

Ma ei ütle. Tegelikult jagub üllatavaid süžeepöördeid ja lõpp rabab isegi etteaimatavana.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: