Kirjanik Tõnu Õnnepalu leidis mõne aasta eest Hiiumaal ühest vanast majast kahe venna isiklikud kirjad, mis ulatuvad aastasse 1915. Neist sündis näidendivõistluse võitnud näidend, mis jõuab nüüd Eesti Draamateatri lavale

"Nii kui ma need kirjad leidsin ja esimesi lugesin, siis ma taipasin kohe, et need on väga huvitavad ja siin on lugu peidus. Kõigepealt ma leidsin selle maja. See koht oli mahajäetud. Selgus, et see maja on müügil. Ma ostsin ta ära ja sain need kirjad siis kaasa," rääkis Õnnepalu "Ringvaates".

Kirjad annavad aimu Esimese maailmasõja aegadest. "Üks vend oli kirjutanud teisele ja ka mammale. See vend oli jäänud I Maailmasõja ajal laevadele ja siis edasi Ameerikasse," rääkis Õnnepalu.

Seejuures oli välismaale läinud vend kohati uhke, kuid samas kirjutas ta kodustele ja palus, et talle saadetaks männiseemneid.

Lavateos pakub põnevust ka näitlejatele. “Ongi olemas ainult ühe poole kirjad, aga see on tohutult põnev. Selle kaudu tuleb kätte kogu inimsaatus ja ka rahva saatus. See on minu jaoks selle näidendi vägi," rääkis näitleja Indrek Sammul.

Tõnu Õnnepalu on teinud lavatüki tarvis palju eeltööd ning seetõttu peaks näidend olema vägagi tõetruu. Samuti saab seal kuulda hiiu keele nüansse. "Me olemegi võtnud sellise hoiaku, et me püüame seda rütmi ja õhtu tunnetada ja teatud määral edasi anda. Aga kui hiidlased tulevad, siis andku meile andeks. Aga me suure armastusega suhtume nende saarekaaslastesse," rääkis Sammul.

"Hiidlase tunneb alati ära kõne meloodiast. See on laulvam," toonitas Õnnepalu.

Kirjade kirjutamise temaatika on Tõnu Õnnepalule juba ammu südamelähedane ja see ajendaski teda teatritükki tegema.