Kultuur.err.ee küsis kirjutaja ja lavastaja Kertu Moppelilt enne esietendust:

Mida on kahes etenduses “Siseturismis” ja “Tähelaevas” olulist või sisulist ühendavat ja eristuvat?

Alguses proove tehes leppisime kokku, et ei uuri üksteise tükkide kohta ja nägime kõrvaltrupi loomingut alles üsna lõppjärgus. Vormiliselt ei ole neil peaaegu midagi ühist, aga sisuliselt väga palju asju. Nimelt räägivad nad enamvähem samadel teemadel aga väga eri viisil. Samas ei olnud see mulle ka eriti üllatav kui arvestada, et põlvkonnakaaslased räägivad inimesest ja üksindusest ja sisemaailmadest.
Kui tuli pakkumine Annelilt, et teeks temaga monolavastuse, siis oli mul esimene mõte, et teeme sellest, miks inimene ei saa kodus vaikuses olla ja peab raadio käima panema. Miks ta kardab seda, mis tema seest esile kerkib? Nii et mõtlesime, et näitame seda kõike, mis seal siis on. "Siseturism" liigub nendes maastikes pigem uudishimu ja rahuga, rändab tekstis ja inimeses.

Te ei tee mitte päris traditsioonilist tuttav-turvalist sisu/vormi. teete kindlasti seda, mida tunnete, mida mõtlete, mis teile meeldib - aga kes on teie sihtgrupp, kes on need inimesed, keda kutsute teatrisaali?

Selle lavastuse sihtgrupp oleks kindlasti uudishimulikud inimesed, kes tahavad näha, mida teevad inimesed siis, kui neile selleks täiesti vabad käed anda. Ma usun, et kui keegi tõesti tahab midagi ütelda ja mitte lihtsalt ei tee nägu, et ta tahab või et tal on, siis oleks mõistlik see ära kuulata.

Kertu, mitu edukat teatritükki tehtud, kirjutatud ja lavastatud, hetkel vallutad teatripüünesid, peagi juhid riiki?

Mul ei ole mingeid plaane riiki juhtima hakata. Oleks õnnelik kui saaksin rahus oma asja teha ja vaataks kuhu selle teatriga veel minna saab.

 Anneli Rahkema "Tähelaevas", (foto: Krõõt Tarkmeel)