kadrinoormets: etenduse võib meelde jätta ja hiljem teksti peale hammustada
7. veebruaril esietendus Rakvere Teatris kaks soololavastust: Kadri Noormetsa poolt lavastatud ja Peeter Rästase poolt ette kantud "Siseturism" ning Kertu Moppeli lavastuses ja Anneli Rahkema esituses "Tähelaev"
Kadri Noormets kirjutas kultuur.err.ee'le vastates (kirjaviis muutmata- toim), et sooloetenduste Tallinna etenduste ajaks, “mis on 11. märtsil kanuti gildi saalis, valmib siseturismi terviktekstist kirjastuse lugemik, eesti teatri agentuuri ja eesti kultuurkapitali abiga ka raamat. st, tulevikus võib endale etenduse meelde jätta ja hiljem teksti peale hammustada ning seeläbi veel kaugemale reisida või vastupidi, lugeda tekst ära ja alles siis sukelduda pilti; kes teab, ehk saab niimoodi veel kaugemale või ehk viskab see su just koduaeda tagasi.”
Mis ühendab ja eristab kaht sooloetendust?
siseturism ja tähelaev.
ühendab see, et suures plaanis ajame siin kõik koos ühte asja. eristab aga see, et ajajateks on erinevad inimesed, erinevad loojad – ühes seltskonnas siseturism (kadrinoormets ja peeter rästas) ning teises tähelaev (kertu moppel, anneli rahkema, arthur arula).
ühendab see, et meil oli ühine plaan. kokku sai lepitud, et küpsetatakse, kokku lepiti ka selles, millal pannakse asi ahju, millal võetakse välja. aga retsept ise, toorained, kraadid, kogused jms jäeti lahtiseks.
meil on ühine lava, mis on kaheks jaotatud, meid vaatab sama publik, alguses ühte ja pärast teist ning meil on kahepeale üks plakat. mõlemad etendused on soolod, ühes on laval peeter, teises anneli.
kokkupuutepunkt on ka see, et meie näitlejad on eraelus omavahel paar. st, tehes päeval küll eraldi proove, jõuavad õhtuks meie päevatööd ikka ühe katuse alla kokku. seal siis resoneeruvad omavahel, kas me seda tahame või mitte.
kõik muu on erinev, mis aga ei tähenda seda, et ühise õhu hingamise tulemusel teemad, intentsioonid ja tekkinud meeleolud kattuda ei võiks. vastupidi, kuigi meil oli täielik vabadus reisida teisest seltskonnast nii kaugele kui hing ihkab, peame lõppeks ikkagi tunnistama, et marsruudid said üsna sarnased, kohati lausa hirmuäratavalt sarnased. õnneks on meie visuaalne keel teineteisest väga erinev, mis antud kontekstis on võimalikele sisu-sarnasustele mõnusaks õnnistuseks.
see, mida teevad kadrinoormets ja peeter rästas on valvatud organiseeritud kontsentratsiooni ruum, milles mängib siseturism. lugu sellest, kuidas isikut tõendava dokumendita mees rändab mööda ilma. see on meditatiivne manipulatsioon ja enesetunde küsimus. sisetsivilisatsiooni aktiveerumine kire tulemusel, maharahunemise tulemusel või mitte millegi tulemusel. idee kohaletulnud seltskonnast, kogemus jagatud ajast. see on teksti teisendamine inimest defineerivaks metafooriks.
etendus loob ennast teadlikult igal õhtul iga vaataja peas eraldi. kui vaataja tahab, saab ta kätte narratiivi, kui tahab, saab kätte käivitus-impulsid või merevee, milles endal loksuda lasta.
tsiteerides näidendi teksti: ma ei räägi ümmargust juttu, need on ümarad kvaliteedid, millest enam konkreetsemalt rääkida ei saakski.
siseturism sai alguse minu kirjutatud sajasest tekstikomplektist, mida hakkasin kirjutama samal õhtul, kui peeter, mind oma soolosse kutsus. sellest tekstist sai algimulss ehk essentsiaalne osa, millest me proovide käigus johtuma hakkasime. meie tallinna etenduse ajaks, mis on 11. märtsil kanuti gildi saalis, valmib siseturismi terviktekstist kirjastuse lugemik, eesti teatri agentuuri ja eesti kultuurkapitali abiga ka raamat. st, tulevikus võib endale etenduse meelde jätta ja hiljem teksti peale hammustada ning seeläbi veel kaugemale reisida või vastupidi, lugeda tekst ära ja alles siis sukelduda pilti; kes teab, ehk saab niimoodi veel kaugemale või ehk viskab see su just koduaeda tagasi.
Tegemist pole mitte päris traditsioonilise tuttav-turvalise sisu/vormiga, teete kindlasti seda, mida tunnete, mis meeldib - aga kes on teie sihtgrupp, kes on need inimesed, keda kutsute teatrisaali?
ma ei piiritle tehtut sellega, et see on see, mis mind huvitab täna; vaid see on see, kuhu olen ma oma loomingulises tegevuses tänaseks jõudnud. tean, et ma olen tahtnud leida võimalikke viise ühendamaks füüsilisi, mitte-verbaaseid kehakogemusi sõnadega; ja vastupidi, ühendada sõnade kasutamist, nende välja ütlemist, kirjutamist autentsete kehakogemuste ja vastavate kogemuskvaliteetidega; luua vaikseid stabiilseid ruume, mille eesmärgiks suurendada kohalolu kvaliteeti.
sihtgrupp on avatud inimene, kelle mõte on virk. sihtgrupp ei ole kindlasti vanuseliselt, ealiselt määratletud. oodatud on inimene, kellel pole kiire, kellel pole iga 15 minuti järel reklaamipausi vaja. samas on oodatud ka see, kes tunneb, et ilma reklaamipausita ei tule elu välja, sel juhul kujuneb nähtust korralik meeletreening. kahjuks ei tule, igal juhul. turvalist urgu ega spa paketti ei paku, vastutust vaataja eest enda kanda ka ei võta. etenduse käigus tahame reisida või kirgastuda ka meie.
Toimetaja: Tõnu Pedaru