ARVUSTUS. Mari Kartau: Šokiteraapia Tartu vaimule ({{commentsTotal}})

Toril Johannesseni
Toril Johannesseni "Transtsendentaalne füüsika" Autor/allikas: Marika Agu/Tartu Kunstimuuseum

Näitusest “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” Tartu kunstimuuseumis ei saa kirjutada päris ilma viimasel ajal muuseumi ümber toimunud konflikte puudutamata. Tegemist on veidi alla aasta ametis olnud muuseumi uue juhi Rael Arteli manifestilaadse kuraatoriprojektiga, kus esitatakse küsimusi kaasaegse muuseumi toimimisest.

 “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”
Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18) 23.01.–09.03.2014
Kuraator: Rael Artel
Kaaskuraatorid: Marika Agu, Mare Joonsalu, Hanna-Liis Kont
Osalevad kunstnikud: Johanna Billing, Cyprien Gaillard, Toril Johannessen, Flo Kasearu, Tamas Kaszas ja Aniko Lorant, Kristi Kongi, Edward von Lõngus, MinaJaLydia, Müra2000, Jo Nurm, Dan Perjovschi, Jaanus Samma, Jaan Toomik, Jevgeni Zolotko
Alaekspositsioonid Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu kogude ja arhiivi põhjal. 

 

Tartu Kunstimuuseumi on aastakümneid peetud traditsioonide ja rahu kantsiks. Samas oleks vale väita, et muuseum oli täiesti stagneerunud. Seda näitab kasvõi juba mitmeid aastaid väldanud edukas koostöö kaasaegse kunsti vallas sama Rael Arteliga, kes oli siis sõltumatu kuraator ja osales reformitud Tartu Kunstikuu ehk ART IST KUKU NU UT festivali korraldamises.
Samuti paistis Tartu muuseum silma edumeelse uue kunsti kogumispoliitikaga. Väga korraliku videokogu kõrval ostsid nad näiteks ka päris palju Pärnu koolkonna töid, tunnustades sellega üht üpris radikaalset ja olulist nähtust Eesti kaasaegses kunstis, mida Eesti Kunstimuuseum Tallinnas on siiamaani praktiliselt ignoreerinud.

Šokiteraapia algab nüüd
Seetõttu oli muuseumi uue juhi ja vana kaardiväe sedavõrd terav vastandumine ootamatu. Rael Artel ei ole ju mingi pealinnast kohaleistutatud funktsionäär, vaid Pärnumaa metsadest pärit isepäine ja sageli kunsti äärealasid kompav kuraator, kes tunneb end provintsides nagu kala vees.
Võiks arvata, et Artelil ja Tartu muuseumi rahval on selletõttu mingi kontseptuaalne/mentaalne ühisosa. Aga millegipärast on see jäänud erimeelsuste varju, ja miks see nii on, pole vist enam näitusearvustuse teema.
Igal juhul on kõnealune näitus selge šokiteraapia senisele muuseumitöötajatele. Varem väljapeetult hall lobby on erksate värvidega üle võõbatud (Kristi Kongi). Klassitsitlikult pidulik näituseruum on täis laotud pioneerilaagri seinalehe formaadis prügiinstallatsioone (Tamas Kaszas ja Aniko Lorant), mis kõnelevad oma lapsemeelse siirusega näljahädast ja vaesusest.
Soliidsed tumerohelised seinad, kus tavaliselt on rippunud pastelsetes toonides mahedad maalid, on kirjatud graffiti ning stencil'itega (Edward von Lõngus, MinaJaLydia, Müra2000), mis ilmselgelt tunneksid end kusagil agulitänaval paremini.
Igal pool ripuvad printerist väljalastud, kergelt lokkivad ja vaieldava disainiga loosungid ning kirjad (Jaan Evarti infograafika). On täiesti selge, et sellist muuseumi staažikad töötajad ega Pallasega ärahellitatud kunstisõbrad küll ei tahtnud.
Samas on kuraator üritanud selle näitusega ka kompromisse teha. Üks ruum on sisustatud kunstiklassikaga muuseumi kogudest. Küsimusepüstitust on järgmine: Eluküsimus. Millised on need teosed, ilma milleta ei saa elada? Publik saab sel teemal sõna sekka öelda paberilipikutega hääletades.

Kõik pildid on illustratiivse tähendusega
Ehk on see ruum tõesti oaas vana kunsti austajatele, kuid näituse kontekstis upuvad tihedalt kokkulaotud ajaloolised hitid kõige muu vahele ära. Eriti asjakohaselt ei mõju ka Tartu Ülikooli kunstimuuseumist pärit graafika, mis on mõeldud illustreerimaks küsimust „On see ikka tüüpiline koloniaalne olukord?“
Pildid iseenesest, kus 19. sajandi eurooplased on kujutanud magusromantilisi vaateid metslaste elust, on kõnekad ja sobiks asitõendiks mõnele kolonialismiteemaga tegelevale näitusele (ja neid pole kaasajal vähe). Siin on aga silmas peetud pigem paralleeli, kus uus muuseumidirektor oleks otsapidi nagu kolonialist varemolijate seas. Jah, see eneseirooniline paralleel on olemas, aga sellisel kujul esitatuna jääb seos kõrvalseisjale suhteliselt hämaraks.
Eneseiroonia on sisse programmeeritud ka Flo Kasearu „Hirmude toale“. Joonistusteseeria rajaneb ühel Kasearu varasemal sarjal tema enda kui majaomaniku hirmudest, mida ta on pidanud läbi elama tagastatud kinnisvara kunstiruumiks organiseerimise käigus. Samade hirmude automaatne ülekantimine muuseumidirektorile ja muuseumile on kunstlik. Ei tahaks nagu uskuda, et Artel tõesti niiväga Godzillat ja maavärinat kardab. Tüdrukud on siin kõvasti lustida saanud, kuid kunstilist kvaliteeti, midagi, ilma milleta elada ei saaks, pole sellest sündinud.

Installatsioonid on muljetavaldavad
Maavärin kujundina on aga täiesti adekvaatne kirjeldamaks kunsti ebastabiilset positsiooni ühiskonnas. Jaanus Samma on selle oma installatsioonis „Filter“ väga mõjuvalt välja mänginud. Põrand kõmiseb, kroonlühter väriseb, ja kui veel mõelda, et see kõik toimub viltuse maja ülakorrusel, siis hakkab päris kõhe. See on üks paremaid teoseid, mida viimastel aastatel kogenud olen.
Päris mõjus on ka Toril Johannesseni „Transtsendentaalne füüsika“. Tavapärane rada, mida mööda rahvas I korruse näitusesaalis liigub, on lihtsalt mingi betoonkobaka laadse tootega kinni pandud. Tuleb leida uus tee, midagi pole teha.
Ja kuhu liikuda, selle kohta saame teavet Jaan Toomiku „Teekonnast São Paolosse“ - vana hitt, mis väikesest telekast koridori peal näidatuna varju jääb, aga millele lisab väärtust teadmine (kui külastaja selleni brožüüri sirvides või valvuritega suheldes on juhtunud jõudma), et samas videos kasutatud peegelkuubi seinad on juba mõnda aega Tartu Kunstimuuseumis kasutusel tavapäraste peeglitena.
Dan Perjovschi joonistustelt saame veelgi liikumissuuniseid. Variandid on: globaalne ja lokaalne, ja nende kõmisevate suurte narratiivide taga on lihtsad praktilised valikud. Mitte eriti meisterliku käega joonistatud koomiksis küsib üks tüüp teiselt, et mis ta siis ka peale Berliini müüri langemist teinud on, ja teine vastab, et käinud Basel Art Fair'il. Ideaalid ja illusioonid on langenud, kunst on lihtsalt kaup ja kunstnik on ärimees.

Rasked valikud säästumuuseumis
Raha, õigemini selle puudumine, on aga just see, mis antud juhtumil eristab lokaalset globaalsest. Üks väljakäidud küsimus on, et kuidas tulla toime säästumuuseumis. Ja see on täiesti omaette teema, mida mõnes mõttes illustreerib kogu näitus. Lisaks lokkivatele siltidele ja kinsekooptelekatest jooksvatele videotele tundub nii mõnegi teose puhul, et hea mõte on nigela teostuse saanud puhtalt rahapuudusel.
Küsimusepüstitus muuseumi sisust ja vormist näituse kontseptsioonis on väga laiahaardeline. Nii on ka sellesse väiksesse majja kokku kuhjatud suur hulk teemasid alates muuseumipoe ja visuaalse identiteedi praktilistest küsimustest kuni eksistentsiaalsete probleemideni. Seetõttu on üldmulje segasevõitu – kõik võimalikud küsimused pole ära mahtunud ja need mis sõelale jäänud, on erineva kaaluga. Küllap sõltuvalt teostest, mida valida oli ja millega neid on illustreeritud, ja mõnede teoste puhul on tulnud haakuv küsimus pastakast välja imeda.
Kui võtta arvesse, et näitusel oli kaasaegse kunsti poole pealt vähemasti neli suurepärast teost kuueteistkümnest, siis see protsent on päris kõva võrreldes üldpildiga kunstiväljal. Selle mõttes on näitus kordaläinud.
Samas võiks ju latti veelgi kõrgemale tõsta. Üks kaasaegse kunsti probleem, mida võimendavad idaeuroopalik vaesus ja bolonjakonventsioonilik harimatus on ahjusooja kunstnikepõlvkonna arusaamine, et kunst on nagu Twitter või Instagram – iga pähetulnud idee tuleb kohe avalkkuse ette paisata. Kasvõi muuseumisse.

Tänavakunst versus Pallas pole ainus valik
Sellist suhtumist kuraatorina soosides tehakse noortele karuteene, sest tõsist karjääri teevad ja edu saavutavad siiski need kunstnikud, kel on kannatlikkust oma ideid selekteerida ja selitada ning nende teostamisse energiat investeerida.
Sel näitusel tekib paratamatult kiusatus taandada küsimus „Kas me sellist muuseumit tahtsimegi?“ küsimuseks: kas me tahame Rael Arteli käesoleva näituse stiilis muuseumi või vanakooli Tartu muuseumi. Niimoodi ei maksa seda küsimust kindlasti oma peas jätta.
Ei ole vaja olla raketiteadlane, et näha suuremat hulka varjundeid ja variante. Ükskõik millist tänapäeva muuseumi, kasvõi Kumut külastades on selge, et kaasaegne kunst ja ajalugu mahuvad kenasti ühe katuse alla ära.
Rael Artel tahtis ilmselt Tartu vaimule tõesti šokiteraapiat teha. Ju ta pidas seda siis mingil põhjusel vajalikuks. Nii kuraatoril kui ka direktoril peab olema selgroogu teha mittepopulaarseid valikuid. Käesolevaga on Artel end kehtestanud ning skandaalide tõttu näitusele suurepärase promo saanud. Ootame huviga, mis edasi saama hakkab.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: