Arvustus: Von Krahli uus lavastus on nakkav ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Life is very Hard" Autor/allikas: Von Krahl

Laupäeval Von Krahli teatris esietendunud "Life Is Very Hard" on kohustuslik vaatamine kõigile, kes ei tunne kergelt piinlikkust ja naudivad head show'd.

Maailma ühest popimast kaasaegse teatri rühmitusest Nature Theater of Oklahoma (NTO) tulnud lavastaja Robert M. Johanson on koos Marit Sirgmetsa ja Simona Biekšaitéga (Leedu) Von Krahli lavale aidanud midagi väga hoogsat, üllatavalt orgaanilist, väliselt Von Krahlile omast, aga sisemiselt palju kergemini seeditavat. Väga humoorikas, hoogne, ja muusikaline “dokumentaalne absurd”, mis on NTO kaubamärgiks, on nüüd ka Von Krahli uue põlvkonna märk, mis võiks hakata suunama ka nende tuleviku töid.

Kui kogu lavastuse alustekst on loodud ühiste vestluste tulemusena, kus lavastaja on küsinud küsimusi ja näitlejad vastanud ning sellest on kokku lõigatud lavastuse selgroog, siis on see Ameerika lavastaja küsinud väga tabavaid küsimusi. Sest lavastuse tekstil on väga suur üldistusvõime, mis rajab tee publikuga kontakti saavutamiseks.

Küllap on põhjus ka selles, et lavastuses käsitletavad teemad on väga universaalsed (nagu on ka lavastuse nimi, mida ilmselt iga inimene korra ohates välja on öelnud) - pere, suhted, unistused, elamused, enesekindlus ja selle puudumine jne. "Life Is Very Hard" räägib inimloomusest, arengust ja taandarengust, "meiest" ja "nendest", Idast ja Läänest, kangelastest ja iidolitest ja kohati ongi tunne, et lavastus püüab mahutada liiga paljusid mõtteid ja teemasid.

Kindlasti kõneleb see lavastus oma põlvkonnaga, seal olevate noorte näitlejate põlvkonnaga. Kuigi tuntav põlvkonnavahe tekib Erki Lauri episoodiga, mis viib meid Nõukogudeaja absurdi, mida eestlastel on humoorikas meenutada ja välismaalastel kurioosne kuulata. See on päriseluline absurd, mis on jutustusena nauditav kõigile, kuid reaalsusesse paigutatuna uskumatu.
Ja kuigi Erki Lauril (ja Tiina Tauraitel) on trupi uue noore põlvkonnaga selge vanusevahe, on just Erki Lauri rõõm mängust kõige nauditavam. Selline isegi lapselik mängurõõm ja energia laval on nakatav. Noored näitlejad avaldavad muljet multitalentsusega mängides pille ja lauldes. Muusika eleveerib kogu show’d pakkudes veelgi rohkem võimalusi hoogsaks mänguks.

Noortest on Jim Ashilevi see, kes silmnähtavalt panustab kogu oma energia ja emotsiooni sellesse mängu. Tema tegelane on küll kontrastselt teisest puust kui kõik ülejäänud ning hõõrub seetõttu natuke vastukarva, sest tekkiv assotsiatsioon välismaa ja Eesti, "nende" ja "meie" vahel, torkab kuhugi enseuhkuse pehmesse kohta. Ka Ott Kartau tekstiedastus haarab tähelepanu ja pole ülepingutatud. Samas kui Ivo Reinok hiilgab laval eelkõige kehalise eneseväljendusega.

Show’d tehakse täiesti häbenemata ja kartmata kaotada mingit tõsiseltvõetavust. Ka mängulisust on palju, eelkõige rekvisiitidega töötamises ja misantseenide lahendamises pikemate monoloogide ajal. Isegi (naisnäitlejate) kostüümid on mängulised, haarates ühest lavastust läbivast, ürgeestlaslikust sümbolist – kartulist, ning sidudes siis seda kaasajas popi taaskasutusmoega. Kartulikoti kleidid ja seelikud.

Laval kasutatakse omamoodi suflööri – kogu lavastuse tekst on oma loomulikkuses ette salvestatud ning näitlejad esitavad laval teksti selle salvestuse pealt, mida nad kuulevad kõrvaklappidest. See tekitab efekti, kus tänapäevane kõnekunsti puudumine saab rõhutatud, augutäite häälitsused nagu „äää“ ja „eee“ on nii selgelt vokaalina artikuleeritud, et tekib tahtmine silmad maha lüüa ja pärast etendust mõtted enne suu avamist juba peas konkreetseteks lauseteks forumleerida.

Aga muidu on "Life Is Very Hard" väga teatrikülastaja sõbralik lavastus lubades endale ligi erinevate mõtetega inimesi, võimaldades pea kõigil samastuda ning luua oma tõlgendused.

Robert M. Johanson on öelnud, et talle meeldib aru saada, mis inimesed näitlejad on, mitte suruda neid mingi oma idee vormi sisse. Küllap see annab lavastusele mingi omapärase välispidise pilgu eelkõige eesti inimese kohta, aga sealjuures ka kinnituse meie kuuluvuse kohta ülejäänud maailma kultuuri.


„Life Is Very Hard“
Esietendus Von Krahli teatris 15. veebruaril 2014.

Lavastajad ja dramaturgid: Robert M. Johanson (USA, Nature Theater of Oklahoma), Marit Sirgmets (Eesti, Guts United), Simona Biekšaité (Leedu, Guts United)

Teksti kontseptsioon: Robert M. Johanson

Kunstnik: Simona Biekšaité

Tekstide autorid: Von Krahli teatri trupp, Robert M. Johanson, Marit Sirgmets, Simona Biekšaité

Näitlejad: Tiina Tauraite, Erki Laur, Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Liis Lindmaa, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ivo Reinok ja Ragne Veensalu

 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: