Maike Lond: kas me oleme raha väärtuses õigesti kokku leppinud? ({{commentsTotal}})

Maike Lond
Maike Lond Autor/allikas: PM/SCANPIX BALTICS

Etenduskunstnik Maike Lond uuris 18 kuud omal nahal, kas kunstnik saab olla vaba trendidest, kuraatoritest, kunstiinstitutsioonidest, riiklikest fondidest ja Kultuuriministeeriumi poliitika aheldavaist kütkeist. Sellest sündis loeng-etendus "10 journeys to a place where nothing happens", mille Eesti esietendus on 22. veebruaril Kanuti Gildi SAALis.

Mis sinu arvates on praegu kunstniku suurimad mured just rahalises mõttes?

Arvan, et igal kunstnikul on omad mured, mured, mis kindlasti on erinevad. Mind ei huvita mitte suured rahalised mured, vaid pigem ühiskonna ja valitsevate (puuduvate) ideoloogiate vildakas mentaliteet. Mind huvitab, kuidas ühiskonna tervise eest hoolitsevad alustalad, nagu näiteks haridus, kultuur ja teadus, on positsioneeritud ja millised instantsid kannavad või peaksid nende talade eest hoolt kandma.

Asi pole rahas, asi on selles, kuidas raha on jaotatud ja retoorikas, mida sealjuures kasutatakse. Need valdkonnad peavad alati millegipärast küsima, nuruma, selgitama, anuma rahastust. Nagu väike laps nurub isa käest kommi. Ma ei ole kindel, et selline hierarhia on põhjendatud.

Kas kuskil maailmas on ka nii, et kunstnik ei pea rahale mõtlema, vaid saab pühenduda oma tööle?

See sõltub kustnikust, turust, trendidest, PRst, kes kellega magab, poliitmaastikust, mitmelapselisusest, soost jne. Igal pool maailmas on igatepidiseid ja äraspidiseid ja vastupidiseid näiteid.

Kui palju segab kunsti tegemist see, et kunstnik peab ise ka rahastuse pärast muretsema?

Segab see neid kuntsnikke, kes avastavad, et terve päev kulub hoopis teistele erialadele - sa oled paar tundi projektijuht, paar tundi reklaamikujundaja, paar tundi turundusjuht, paar tundi raamatupidaja ja paar tundi valgustehnik ja veel helikujundaja jne. Kui sa oled iga päev kõik need, siis millal sa tegelikult kunstnikutööd teed? Millal sa loed ja uurid ja kirjutad ja mõtled ja katsetad ja testid ja realiseerid? Lõpuks teed kõiki seitset ametit kehvasti ja jääb ainult lootus, et kunagi see lihtsalt PEAB muutuma.

Sa läksid projekti mõttes endale metseeni otsima. Kuhu? Kuidas see läks? Kuidas inimesed sellesse suhtusid? Mis sorti inimeste poolt oli vastukaja parem?

Ma tegelikult ei läinud n-ö eksperimenteerima, et pärast teha etendus. MA ei teinud reality-show'd. Mul oli päriselt ka kõrini sellest väikese lapse rollist. Lihtsalt öeldes ajas poliitikute ja ametnike õnnetu retoorika kokkuhoiust otsima alternatiivi. Et kui avalikul sektoril puudub tegelikult igasugune huvi mitmekesisema ühiskonna suhtes ja ta väljendab seda mõnuga puuduvates rahanumbrites, siis äkki on veel sektoreid, kes vaikimisi vastutuse eest kõrvale hiilivad. Erasektor, kasumit teeniv sektor, täiesti apoliitiline võimuta sektor, kellel pole peale maksude maksmise mingit muud ühiskondlikus mõttes kohustuseks pandud või nende endi poolt võetud vastutust. Kas on võimalik seda muuta, huvitas mind päriselt.

Ma ei ole organisatsioon, mis võitleb mingi vähemuse eest. Ma olen inimene ja mind huvitavad eelkõige inimesed. Sellest ka see kunstniku ja patrooni suhe. Seal on suur erinevus, kas sa vestled Tallinki PR juhiga, kes räägib sulle ähmast poliitiliselt korrektset juttu pereväärtustest või inimesega, kes esindab vestluses ainult iseennast. Ma saan rääkida ainult enda eest ja loota, et läbi selle räägin ka teiste eest.

Kas rahastajad/toetajad kipuvad ka kunsti sisu dikteerima või mõjutama? Mis sa arvad, kas raha tohiks anda sellise õiguse või tunde, et sul on selline õigus? Mida peaksid toetajad oma raha eest saama?

Mis puudutab raha võimu, siis tegelikult ma ei mõista, miks me kipume arvama, et rahal on peale kokkuleppelise väärtuse veel mingi väärtus. Minu meelest on probleem selles, mis väärtuses me oleme kokku leppinud ja kas rahale omistatud väärtus on päriselt see universaalne väärtus, millega saab võrrelda või vahetada teisi väärtusi. Me kipume suhtuma sellesse väärtusesse kui kostantarvu, nagu pii. Aga kunsti puhul ei ole selle piiga midagi teha. Mis on teose väärtus? Aja kulu, materjali kulu, mis kunstnik kulutas? Kunstniku kuulsus, vanus, sugu? Kas väärtus langeb, kui keegi kirjutas negatiivse arvustuse? Kas siis sellisel juhul peaks kunstnik näiteks poole kulutatud rahast tagasi maksma? Kunstiteoses on nii palju mõõdetamatuid, n-ö abstraktseid kulusi ja ka väärtusi, mida ühte tehtesse selle piiga panna ei saa. Eks ma saan aru küll - kujundlikult öeldes - et "exceli" tabel seda nõuab, aga mida meie võiksime tegelikult sellelt "exceli" tabelilt nõuda, me millegipärast ei küsi.

Kui keeruline või lihtne oli seda pikka uurimust lavastuseks vormida?

See ei olnud ei keeruline ega lihtne. Minu jaoks oli lihtsalt väga huvitav, sest ma pole niimoodi veel varem töötanud. Võiks öelda, et ma töötasin ideaaltingimustes - rahulikult poolteist aastat materjali kogudes ja kirjutades ilma mingi kindla eesmärgita, ilma kindla tähtajata. Selle etenduse vorm polnudki nagu valik, vaid tugevalt tingitud nendest sündmustest, mis selle pooleteise aasta jooksul toimusid, seega materjal ei sündinud nagu tavaliselt koostöös teoreetilise eeltöö ja proovisaalis viibimisega. Peale selle on see ka esimene etendus, kus ma ainuisikuliselt valikuid ja otsuseid tegin.

"10 journeys to a place where nothing happens" esietendus eelmisel aastal Riias, kuidas lavastus seal vastu võeti?

Üllatavalt hästi. Eks mul oli alguses hirm, et äkki on see materjal liiga lokaalne ja kas rääkides läbi isikliku prisma ikka tegelikult tulevad läbi need üldistused, mis ma selle tükiga edasi anda tahan. Tulid küll. Väga hästi tulid. Nüüd peale ingliskeelset etendust Kanuti Gildi SAALis lähen sellega Viini, siis tagasi Kanuti Gildi SAALi, kus tuleb apriili alguses välja etenduse eesti keelne versioon ja edasi Ljubljanasse ja Rotterdami. Eks siis paistab, mis edasi saab.

 

Maike Lond (1981) on lõpetanud Haagi Kuningliku Kunstiakadeemia. Ta on kunstnik, kes töötab nii white cube'i kui ka black box'iga. Maike on üks kunstikollektiivi MIMproject.org algatajaid, tema installatsioone ja etendusi on eksponeeritud ning esitatud mitmetes Euroopa teatrites, meediakeskustes ning erinevatel festivalidel. 2013/2014 hooajal saab tema uusi projekte näha Tallinna Kunstihoones, Kanuti Gildi SAALis, Draakoni Galeriis ning Riias festivalil Festival of Ideas "Art and Economics".

"10 journeys to a place where nothing happens" 22. veebruari etendus on inglise keeles ja toimub Kanuti Gildi SAALis, etendused 4., 5., 7. ja 9. aprillil on eesti keeles ning toimuvad Püha Vaimu SAALis.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: