Arvustus, Heikki Aasaru: Halli varjundite vahelt ({{commentsTotal}})

Ruta Sepetys
Ruta Sepetys Autor/allikas: Ruta Sepetyse kodulehekülg

UUS RAAMAT

Ruta Sepetys

"Hallaaegade algus"

Tõlkinud Karin Suursalu

Kirjastus Tammerraamat

2011, aastal ilmusid kahe naiskirjaniku mõneti sarnase pealkirjaga ingliskeelsed romaanid: Ruta Sepetyse „Between Shades of Gray“ ja E. L. Jamesi „Fifty Shades of Grey“. Mõlemad said New York Timesi bestselleriks ning on tänaseks tõlgitud ka eesti keelde. Esimesena ilmus raamatulettidele E. L. Jamesi teos pealkirjaga „Viiskümmend halli varjundit“. Teise tõlkeraamatu kaanel seisab otsetõlke „Halli varjundite vahel“ asemel „Hallaaegade algus“. Kirjastuse sõnul ei kardetud eriti ekslikke assotsiatsioone, vaid muudetud pealkiri tundus olevat otsesemalt seoses teose sisuga. See on romaan 1941. aasta juunis Leedust küüditatute saatusest.

Ruta Sepetys (Rūta Šepetys) on sündinud 1967. aastal Detroitis. Tema isa oli põgenenud Leedust 1940. aastal ning tulnud 1949. aastal Ühendriikidesse. Isa kodumaad külastas tütar esimest korda 2005. aastal. Raamatu lõpus on tänuavaldus paljudele leedulastele, nende hulgas küüditatutele, kes rääkisid talle läbielatust.

Romaani minategelane, viieteistaastane Lina, tema kümneaastane vend Jonas ja nende ema Elena võetakse kinni 14. juuni hilisõhtul ja topitakse koos teistega loomavagunitesse, millel on venekeelne kiri „Vargad ja prostituudid“. Lina ja Jonase isa, ülikooli rektor, on arreteeritud juba varem ja õnnekombel näevad nad teda enne ešeloni lahkumist Leedust – viimast korda.

Pikal teekonnal sureb järjest rohkem lapsi ja ka täiskasvanuid, kelle NKVD-lased peatustes vagunist välja viskavad. Pooleteise kuu pärast jõuavad küüditatud Altai kolhoosi, kus algab orjatöö valvurite mõnituste, sõimu (“Fašistlikud sead!“) ähvarduste ja vägivalla saatel. Nälg, külm, täid, haigused, surmad, meeletu koduigatsus ja lootusetus.

Ometi tärkab kogu selle inimliku viletsuse keskel Lina ja temast kaks aastat vanema Andriuse vahel esimene armastus, kuid 1942. aasta kevadel tuleb lahkumine. Lina koos ema ja vennaga saadetakse uuesti pikale teele, mis lõpeb Arktikas Laptevite mere ääres, laagris, kus elutingimused on veel armetumad kui Altais. Selgub, et isa on Krasnojarski vangilaagris maha lastud. 1943. aasta jaanuaris sureb ka laste ema.

„Joonistasin tuhasegu ja öökullisulega hauapaiga kaardi. Emast jäi haigutav tühik nagu suhu, kust puudub esihammas. Laagrit rusuv igihall läks varjundi võrra tumedamaks. Polaaröö ainus päike oli pilve taha pugenud.“

Lina unistus on saada kunstnikuks ja tema joonistuste põhjal on talle ennustatud suurt tulevikku. Kunstnike suvekooli asemel Vilniuses, kuhu ta on kutsutud, jõuab ta Siberisse. Alati pole seal võtta paberitki, kuid ta joonistab ikkagi pidevalt – kas või mullale.

Algul loodab Lina lapselikult leida tee, kuidas oma joonistused vanglas viibiva isani toimetada ja nende abil talle teada anda, et tema naine ja lapsed on Altais. Aegamööda hakkab ta aga kujutama enda saatusekaaslasi, et anda ükskord maailmale teada, „mida sovetid meiega teevad“. Nii ongi temast saanud kunstnik. Tema suur eeskuju on Edvard Munch. Romaani epiloogis jõuavad Lina joonistused küüditatute kannatustest vabanenud Leedu rahva kätte.

Teose stiil on napisõnaline ja lihtne, tegevus lineaarne, mille vahele on põimitud mälestuspilte minevikust Leedus. Tegevuskohtade ja olukordade üksikasjalike kirjelduste asemel antakse neist pilt enamasti mõne iseloomuliku detailiga. Osalt tuleneb see ilmselt sellest, et autor on tuginenud küüditatute mälestustele, näinud ka Siberi-fotosid, kuid ei ole ilmselt ise sündmuspaiku külastanud.

Mitmed kõrvaltegelased jäävad suhteliselt staatilisteks karakteriteks, „Sovettidest“ on mitmeplaaniliselt esitatud vaid kaks, ülejäänud on aga peaaegu samasugused ebainimlikkuse kehastused nagu SS-lased mõnes Nõukogude filmis. Ent minategelane Lina, tema vend Jonas, ema Elena ja teised küüditatud on usutavad ja mitmeplaanilised ning teevad romaani väga köitvaks.

Mõnda situatsiooni, sündmust ja detaili romaanis on siiski raske tõepäraseks pidada. Näiteks kirjutatakse 1941, aasta sügisel, kui Leedu olid juba ammu okupeerinud Saksa väed, kirju, „mille ema kavatses saata oma „kontaktisikule“, kaugele sugulasele, kes elas maal“ (lk 144). 1942. aasta varakevadel saab ema „meie majahoidja sugulaselt kirja, milles on kodeeritult öeldud, et isa on elus“ (lk 197),

„Rimase-proua oli esimene, kes kirja sai. See oli kaugelt sugulaselt ja jõudis kohale novembri keskel. [---] Ümbrik käis käest kätte. Mõned suudlesid seda. See jõudis meieni. Andrius silitas sõrmega Leedu postitemplit ja marki.“ (lk 159-160). On raske uskuda, et üle Nõukogude – Saksa rindejoone oli võimalik kirjavahetust pidada.

Lina kirjeldab 1941. aasta sügisel toimuvat: „Panime kevadeks kartuleid maha, kuigi keegi meist ei tahtnud uskuda, et oleme külma tulles ikka veel Siberis“. Tõenäoliselt tahtis autor öelda, et seemnekartulid kaevati sügisel maa sisse, improviseeritud koopasse, et need kevadel maha panna.

Siiski ei saa neid viperusi pidada eriti häirivateks, sest need ei moonuta peamist - olukorda, milles küüditatud elasid. Eriti võõrastav ei tundu ka NKVD-laste pidev kohvijoomine, sest võis ju ometi olla kohti, kus nad seda moona hulgas said.

Otsustades pisteliste võrdluste ja üldmulje järgi, võin Karin Suursalu tõlget samuti kiita. Küsitav on ehk vaid sõnade „pop“ ja „nõuka“ kasutamine paaris kohas, sest 1940. aastatel neid sõnu eesti keeles veel ei olnud.

Tervikuna on Ruta Sepetyse esikteos, mille kolmanda osa pealkirjas „Jää ja tuhk“ on võti romaani originaalpealkirja „Halli varjundite vahel“ mõistmiseks (pliiatsi puudumisel segab Lina joonistamiseks tuhka jääga), fenomenaalne saavutus. Tegelikult kirjutas ta noorsooromaani, kuid seda hakkasid lugema ka täiskasvanud. Romaan on saanud palju kirjandusauhindu nii USA-s kui ka välismaal ning see on tõlgitud vähemalt 27 keelde.

Nii on Ruta Sepetyse romaan saanud ühtlasi kirjandusvälise tähenduse ja tähtsuse, 70 aastat pärast Balti riikide (romaanis on korduvalt osutatud sellele, et Stalin talitas sarnaselt leedulastega ka eestlaste ja lätlastega) annekteerimist on tänu talle väga paljud noored inimesed maailmas saanud teada meid tabanud Nõukogude genotsiidist, mida Kreml seniajani üritab kinni mätsida.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: