Raamatu, mis räägib juhus(t)est, pealkiri ei ole valitud juhuslikult. Sõnapaar “Joodiku jalutuskäik”, mis tuleneb küll matemaatikaterminist kirjeldamaks näiteks molekulide trajektoore nende liikumisel ruumis, sunnib riiuli ees peatuma ja vahest ka ostma raamatu, mis lubab kirjeldada kirjeldamatut. Kuidas Bruce Willisest sai maailmakuulus näitleja? Milliste tunnuste alusel pensionifondi valida? Miks tippjuhid on ülikõrgelt tasustatud jne  - sellised tähtsad küsimused on serveeritud matemaatika kastmes, kuid arvatavasti sihilikult on Mlodinow vältinud matemaatilist kirjapilti, mis paljusid peale raamatu sirvimist selle käest panema sunniks.

Autoriga ei kohtuta esmakordselt. Stephen Hawkingiga kahasse kirjutatud “Universumi suurejooneline ehitus: Uued vastused elu põhiküsimustele” andis oma parima, püüdes tavainimeseni tuua füüsika ja matemaatika hoomamatult keerukad mõttekäigud. “Joodiku jalutuskäik” on aga hoopis elulisem, puudutades teravalt meie praktilist igapäevaelu ning fakte inimpsühholoogiast, mille kahtluse alla seadmise just meie endi psüühika on välistanud. Nii nagu raamatus kirjeldatud, on siingi võimalikud mitmed variandid: raamatu läbi lugenuna tunnete kas tohutut lootusetust tajudes, et kõik sõltub ainult juhusest või siis tunnete hoopis rõõmu sellest, et teil siiski on alati võimalus (või vähemalt jäetud lootus võimalusele) unistuste täitumiseks.

Raamat annab ülihea ülevaate ka tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika kujunemisest ajaloos koos psühholoogilise profiiliga inimestest, kelle nimesid me küll koolis õppisime, kuid kelle elukäigust tegelikult liiga palju just ei teata. Nii selgub näiteks Pascali elumuutev kogemus, mis viis ta sõpradest ja varast loobumisele ning sundis matemaatiliselt tõestama jumala seaduste järgimisest tulenevat lõpmatult positiivset tulu.

Vahest on kõige olulisem raamatut läbiv (enese)kriitiline komponent, mille järgi inimese psüühika ülesehitus ei võimaldagi intuitiivselt tajuda juhuslikkuse olemust, vaid soovib leida põhjuslikkuse mustreid sealt, kus neid tegelikult ei eksisteeri. See aga pärsib otseselt võimalusi paremateks valikuteks ning teeb seeläbi inimesele kahju, samal ajal kui inimene leiab end tegutsemas talle tunduva ainuvõimaliku stsenaariumi järgi. Nii tunnetegi näiteks süüd või vastutust sündmuste eest, mis tegelikult olid vaid juhuste kokkulangevused ning mille tulemused sõltusid teie tegevusest samal määral kui öö ja päeva vaheldumine. Peamine on raamatut mitte pooleli jätta nendel hetkedel, kui matemaatika hulk kohati tundub ületavat teie arusaamise läve. See on vaid ajutine ning autor viib teid käekõrval jõuliselt edasi õilsa eesmärgiga kinkida teile rohkem rahulikke ja õnnelikke eelarvamustevabu päevi.

Kui armastate Isaac Asimovi “Asumi” või “Robotite” sarja, siis leiate “Joodiku jalutuskäigust” rabavat tõestusmaterjali Asimovi poolt kirjeldatud fenomenidele matemaatiliste selgituste näol. Kellel juhtumisi on raamaturiiulis aga hoopis Jakov Perelmani teosed nagu “Huvitav algebra”, “Huvitav füüsika”, “Huvitav geomeetria” või isegi “Elav matemaatika", siis sobitub käesolev raamat suurepäraselt nende kõrvale.