Arvustus, Mihkel Truman: kuidas tapeti Putini lemmikvihmauss? ({{commentsTotal}})

Improteater
Improteater "Impeerium"

Improteater “Impeerium” Tartu Uues Teatris 9. III 2014. a
Autor: publik ja näitlejad
Näitlejad: Mairi Jõgi, Merilin Kirbits, Maarius Pärn ja Erki Aule
Valguskunstnikud: Martin Makarevitš ja Mario Saarik
Muusikud: Ragnar Toompuu ja Madis Jürgens

Improteater on oma olemuselt traditsioonilise “ettevalmistatud” teatri kõrval igati huvitav nähtus. Ja seda eeskätt publikule. Sest ühelt poolt aitab see avardada arusaamist selle kohta, milleks näitleja oma töös suuteline peab olema, ning teisalt antakse vaatajale võimalus kujundada siin ja praegu sündiva etenduse kulgu ning olemust.

Ikka, kui on jutuks tulnud teater, milles eeldatakse publiku osalust, on vestluspartnerid väljendanud ebamugavust, et ei taha sellist asja vaatama minna, kui võidakse lavale tirida või midagi. Improteater “Impeerium” on eestlase loomupärase tagasihoidlikkusega diskreetselt arvestanud ning kedagi millekski ei sunnita, kedagi lavale ei tirita. Küll aga antakse publikule võimalus valida üheks või teiseks stseeniks meelepärased näitlejad, tegevuspaik, žanr, muusikastiil jne. Kõike seda, kuidas publik talle antud õigust tarvitas ja mis sellest lõpuks välja tuli, vaatleme alljärgnevalt pikemalt.

Kui tavaliselt algab etendus sellega, et eesriie avaneb ning näitleja(d) astuvad lavale, siis “Impeeriumil” käib asi sootuks teisiti. Alustuseks tormatakse publiku sekka, pakutakse sedeleid ja kirjutusvahendeid ning palutakse kirjutada mõtteid, soove jms, mida järgneva pooleteise tunni jooksul laval näha tahetakse. Kuid nagu juba öeldud – sellega asi ei piirdu. Lisaks palutakse õhtu jooksul etendatavate stseenide tarvis nimetada ka tegevusi, tegevuskohti ning tegelasi. Ootuspäraselt lähevad mänguga kõigepealt kaasa lapsed, keda on saalis üllatavalt palju. Täiskasvanuil läheb aga mängule andumisega veidi rohkem aega – kui algul kuuleb publikust vaid lapsehääli, siis etenduse lõpuks saavad näitlejad saalist nii palju ettepanekuid, et valikutegemine läheb raskeks.

Etendus koosneb päris mitmest osast ning publiku roll neis on erineva kaaluga. Näitlejad alustavad etendust improvisatsioonilise lauluga, kus publiku ülesandeks jääb valida muusikastiil ning laulu teema. Kohe alguses paneb imestama näitlejate kiire reaktsioon ning vaimukus improviseerimisel. Vähehaaval hakkavad avalduma ja üksteisest eristuma improviseerijate loomupärased karakterid, mis teeb publikule näitlejate valimise ühte või teise situatsiooni oluliselt põnevamaks – mõistetakse, kui palju sõltuvad tõlgendusvariandid puhtalt sellest, milline näitleja millises positsioonis konkreetsesse situatsiooni paisata.

Publik annab näitlejatele märksõnadeks: klassiruum, õpilane, õpetaja, žanriks muusikal. Ja kohapeal sünnibki muusikal. Tekstid ja laulud on vaimukad, liikumine saab kiiresti sünkroonseks ja väljendusrikkaks. Lühimuusikal on põnev ja humoorika puändiga.
Järgnevalt kirjutatakse rahva dikteerimisel üles kümmekond märksõna ning jutustatakse selle baasil etteantud teemal lugu. Võib ju mõelda, et tüüpiline mäng lastesünnipäevalt, kuid ometi on siin ja praegu sündiv suuline jutustus vahe, leidlik ja nauditav. Ei mingit pingutust ega higistamist küllalt keskendumist nõudva ülesande juures.

Ja lõpuks kaks erilaadset mõrvamüsteeriumit. Esimesel juhul saadetakse saalist välja tulevane mõrvar. Publikuga lepitakse kokku, kes on ohver ja kuidas ta tappa tuleb, lisaks antakse ette tegevuspaik – jäähall. Lavale naaseb agressiivne mõrvarlaps, keda kehastab Merilin Kirbits. Situatsioon on äärmiselt absurdne, karakterid enam kui põnevad. Ilmselge psüühilise häirega tütarlaps, temaga ilmselgelt kimpus isa (Erki Aule), treener (Mairi Jõgi) ning lihtsameelne ning kohmakas jooksupoiss (Maarius Pärn). Kuigi tüdruk ründab uisuteraga kõiki, saab ettenähtult ja ülidramaatilisel viisil tapetud siiski vaid jäähalli jooksupoiss.

Kui esimese mõrvamüsteeriumi lahti mängimine oli ka mõrvarile lihtne – katse-eksituse meetodil leidis ta ju lõpuks selle, kelle tapma pidi –, siis teine mõrvalugu oli sootuks põnevam. Saalist saadetakse välja tulevane kurjategija, kes peab üles tunnistama just selle kuriteo, mille publik talle peagi süüks paneb. Pärast pikka küsitlemist ning piinamist (sisse kutsutakse publikule nähtamatu, kuid hiiglaslik timukas Boris, kes siis ülekuulataval käsi väänab), millest Merilin Kirbitsa etendatud protokollija nähtavat haiglast rõõmu tunneb, tunnistab Erki Aule üles, et ta tappis Putiniga Moskva jõe ääres kalal käies tolle lemmikvihmaussi, mattes loomakese elusalt maha. Loo absurdne käik on nähtavalt lõbus nii näitlejatele kui publikule.

Muidugi võib kogu etendust võtta seltskonnamängude õhtuna, kus nalja saab nelja laval oleva inimese kulul ning kellelegi teisele mängud endast ohtu ei kujuta. Ja loomulikult on põnev jälgida, kuidas mängusituatsioon etteantud nõudeid järgides lahti mängitakse. Teisalt tuleb ikkagi märgata, millise reageerimis- ja ümberkehastumisvõimega ning vaimukusega näitlejad neile antud ülesandeid täidavad. Tõeline nauding on jälgida, kuidas näitleja laval mõtleb, ja improvisatsioon annab sellele praktiliselt alati võimaluse.

Tagantjärele tundub, et kui etenduse eel vaatajaile sedeleid jagati palvega sinna midagi kirjutada, siis võinuks neile mõtlemiseks rohkem aega anda, kuigi sellel on omad plussid ja miinused. Ühelt poolt on võimalik saada huvitavamaid ja originaalsemaid ideid, teisalt ka ülemäära raskeid ülesandeid, mida ehk polegi võimalik mõne minutiga laval mängu käigus lahendada. Teisalt jälle saab sedeleid lihtsalt sedavõrd palju, et näitlejad on sunnitud ühe või teise mõttetera mõne improviseeritud laulu või jutustuse ühe fraasina tarvitama. Aga seegi annab loo süžeele tihti põnevaid pöördeid ning kõrvalepõikeid.

Improteatri publik näis etendusega väga rahule jäävat ja oli ka põhjust. Näitlejate mäng oli vahetu ja lihtne, ei mingit krampi – kõike tehti mõnuga ja nii, nagu parasjagu õige või huvitav tundus. Vaatajad said nähtud mängusituatsioonidest kahtlemata teistsuguse kogemuse, mis n-ö traditsioonilise teatri kõrval on äärmiselt värskendav.

Muuseas – käesoleva aasta aprillis saab viis aastat improteatri asutamisest ning seda tähistatakse etendustega üle Eesti. Nii et kaegem perra!

Toimetaja: Tõnu Pedaru



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: