Arvustus: Peep Ilmeti kolm aastakümmet
RAAMAT
Peep Ilmet
Sõõlatud luule
Eesti Keele Sihtasutus
Peep Ilmeti (s. 1948) koondkogu “Sõõlatud luule“ (2013) kaanest kaaneni aeglane süvenev lugemine on tutvus ühe omapärase luuletajaga, kelle mõttelugu laotub lahti ligi kolme aastakümne vältel. Nimelt on raamatusse koondatud luuletused alates 1960ndate lõpust kuni 20. sajandi lõpuni välja. Pealkirjas kasutatud sõna sõõlama õigekeelsussõnaraamatust ei leia, selle on autor ise loonud 1972. aastal keeleeksperimendi käigus, mil ta otsis vastet võõrsõnale analüüsima. Niisiis, pakutakse lugejale 400 lehekülje vältel luule vormis analüüsitud elu. Ehkki nii mõnigi poees tundub pigem spontaanse žesti või keelemõnu katsetamise tulemusena kui kalkuleeritud mõttetöö viljana. Küll aga on koostamisel luuletusi hästi sõõlatud, sest koondkogu on haaratav ja terviklik.
Ilmeti luulet lugedes tundub, et hea omadussõna selle kirjeldamiseks on karune. Mitte rohmakuse mõttes – Ilmet kasutab luule võimalusi elegantselt ja kindla käega – leidub riimi ja vabavärssi, laululist, rõhulist luulet, sonette, ballaade, rubaiisid, vormieksperimente, keelemänge jpm. Karune on luule selle tõredavõitu üldtonaalsuse, ent sisima soojuse mõttes. Ilmeti luule on üldiselt pessimistlik, ent siiski ilmutab end aeg-ajalt ning seda kirkamalt luule ja elu vaimustus ning inimese, maa ja keele suur ning truu armastus.
Iseäranis sünged on Ilmeti esimesed, 60ndatest pärit sõjaväeaastate luuletused, mille heititalviklikku stiili iseloomustab vastalisus, surmaaimus, äng, jälkus, muserdus, grotesk. Teemadeks on võõrvõim, orjus, tapmine, sõda, vägivald jne. Hetkeks jääb mulje, et luuletaja, kes on kõnniteele oksendanud oma hinge (lk 104) sooviks ei ole muud kui, et teda ylendatakse / trelliks mõne kangelase kongiaknale (lk 10). Kuid nii nagu Baudelaire’i luules liiguvad ka Ilmetil õud, surm ja võikus kõrvu üleva ilu ning igavikulise armastusega.
Kannatustest ja õuduste kõrval jõuab Ilmet aga luuletaja identiteedi ja ilu teemadeni. Ma olen laulik / võtke hääks või pange pahaks / jah mul on imelik ja kummaline meel / kuid isegi kui seda ma ei tahaks / Te külge köidab mind mu luule keel. (lk 92)
Luulekogu järelsõnas üht selle osa „Jah tunnen maad“ tutvustades väidab Ilmet, et nii nagu sõnas Juhan Liiv, on ka tema erakonnaks eesti keel. Sõnad keel, meel ja maa on Ilmeti luules märgilised ja suure väega. Need kolm sulanduvad sõnaks kodu. Luuletaja isamaaluules väljendub tema kompromissitu kiindumus: mis sellest et ida on röövel ja lihvitud röövel on lääs / kui maapind täis askust jääb meile ja seda ei anna me käest. (lk 79) Eestimaad kirjeldab ta ka hellalt armastades: igat Su piiri võib sõrmitsi puudelda / siiski Sind võimatu yleni suudelda. (lk 132)
Kodumaa poliitilisi muutusi kaardistab Ilmet ka oma luules, nt teemadeks on teise ärkamisaja sündmused nagu Hirvepargi miiting, Balti kett, fosforiidisõda, hiljem ÜROga seonduv. Ent karune luuletaja üksnes ei vaimustu pimesi taasiseseisvunud uuest Eestist, vaid ka sõõlab seda mitmest küljest ega varja oma kriitikat.
Rohkemgi kui rahvuslik sinimustvalge luule mõjub eriliselt Ilmeti sügavam juurtetunnetus. Ilmet kirjeldab siinset päikesevaest halli soist mudaste kraavide ja kidurate rabamändide maad väga erilisel muinasjutulisel, müütilisel, sürreaalsel ja fantaasiarikkal viisil. Tema loitsivad folkloorsed, hämarad, kohati goethelikud luuletused mõjuvad nõiduslikult ning sõnastavad selle seletamatu, mida üksnes siin maal elanud, metsades uidanud ja minevikule mõelnud inimene saab mõista. Peninukkide ukselt varjud viiliva taba / põldude põhjas valvab range raugana raba (lk 205); mööda kirmatist roomab kui tuhkuva põndaku ving / yle pimeda maa naaseb koju yks helendav hing (lk 228). Ühes luuletuses avaldatakse ka oma usutunnistus: usun rohelist hiit (lk 226).
Luulekogu osa „Masame“ (mina, sina, meie) keskendub armastusluulele, milles leidub üllatusi, nt luuletuses „Kellad“: Oled kakskumer klaas / olen liiv Su pindade vangistuses / vaevalt pöördud kui nirisen jälle / läbi su keskelt. (lk 283) Kirgliku füüsilise armastuse kõrval kirjeldatakse ka kaua aega koos elanud paari helget ja kergelt nukrat lemmet. Armastusluule kokkuvõtteks kirjutab luuletaja elutargalt: KOLM / INIMLIKKU/ IGATSUST / Olla yksi. / Olla kahekesi koos. / Olla kõigiga koos. (lk 318)
Koondkogu viimases osas kohtab taas mõrumaid mõtteid: räägitakse tusameelest, meeleheitest, kannatusest, vananemisest, surmast ja leinast. Seda trööstitumat poolt hoiab tasakaalus mõtteluule ning eriline olemise tajumine, huvitavamateks kujunditeks hingamine, meel, taju, ja teadvus.
Kuid morni meeleolu säratab taas koondkogu algusest meelde jäänud ja mantrana läbi lugemise püsinud rida: meeled ärevil pärani / torman / ILU ääretu särani. (lk 16) Nõnda tulenebki Ilmeti luule iseloom süngest põhjatusest ilu kõrgusse sööstmisest. Ja vahelolu on nende kahe vahel tasakaalu hoidmine.
Mõned koondkogud tunduvad oma mahukuses tarbetuina, sest luule näikse vajavat õhku ning massiivsel kogumikul on oht oma mahuga lämmatada. Ning oskamata kuskilt lugemisega alustada või lõpetada, võib see üldse kätte mitte sattuda. Ilmeti kogu kulges aga vaheldusrikkalt läbi tema elu, maalides ringitaolise terviku. Lugeja sai tundma luuletaja eri tahke, mis mõned ka kordusid, ent need süvendasid looja mõistmist. Miks üldse on vaja aga loojat mõista, ning eriti veel möödunud ajast inspireeritud ja tingitud luulet, kui värsket, pulsil kätt hoidvat hetkeluulet on nii palju? Ehk seepärast, et kogenud ja eri aegu näinud luuletaja aitab paremini mõista seda maad, keelt ja meelt. Teiseks kiigub Ilmet kahe vastandi – trööstituse, kannatuse ja ilu, ülevuse – vahel ning selle võnkumisega kaasa õõtsudes mõistab lugeja midagi endastki.
Toimetaja: Valner Valme