Režissöör Martti Helde on rääkinud, et tema kasvas lapsena üles küüditasmisjuttude keskel ning ka igal filmi meeskonna liikmel on oma ühendus selle traagilise sündmusega. Kui palju sina tead oma pere lugusid seoses küüditamisega?
Ma tean päris palju, sest ma uurisin spetsiaalselt selle filmi jaoks rohkem välja. Eks ma teadsin enne ka, et keegi meist on küüditatud ja keegi on olnud vangilaagris, aga lapsepõlves ei oska neid asju nii hästi tähele panna. Nagu ka Martti ja paljud teised filmist on öelnud selliste traagiliste lugude kohta, et lapsepõlves tunduvad need hästi põnevad - suur seiklus, kodu ei ole ja pead üksinda hakkama saama. Ma lapsena isegi fantaseerisin mingitest olukordadest, kuidas ma oleksin vaeslaps nagu Cosette või Gavroche.
Küüditamine puudutas ju mingil määral tegelikult kõiki Eesti inimesi, isegi kui kõiki neid ei küüditatud, sest see teema oli õhus nii tugevalt ja oht oli kõigi pea kohal. Mu vanavanaisa tabas omamoodi õnn, sest kuigi ta enne töötas piirivalves, kust kõik küüditati või lasti maha, siis just vahetult enne neid sündmusi registreeriti ta sealt ümber sõjaväe alluvusse ja mingite seaduste tõttu läks nii et ta sai Eestimaale jääda. Praegu ei ole enam kahjuks kellegagi täpsustada, kuidas need üksikasjad olid.
Siberisse saadeti mu vanavanaisa õde, tädi Ell. Neil oli olnud suur talu mehega, kes kohe maha lasti. Aga tädi Ell ise oli kange naine ja ta sai hästi hakkama. Ma ei tea, kas see oli siis, kui juba asjad lõdvemaks läksid ja kõigil võis olla oma peenramaa, aga tal oli küll oma põllulapikene ja ta viis sealt oma toidupoolist ka sõjavangidele.

Küüditamislugusid ongi väga erinevaid. Paljud neist on väga traagilised ja kurvad, aga aegajalt kuuleb ka Eesti kogukondadest Siberis, kes tegid lõbusalt orkestreid ja laulukoore ja isetegevusklubisid. Mis sa arvad, kas küüditamisteema puhul peaks rõhuma just nendele kurbadele lugudele, et aidata teistel mõista sündmuse kaalu või peaks saavutatama mingi tasakaal, et anda edasi reaalsust?
Tasakaal on ikkagi asi, mis peaks olemas olema. Kuigi ma ise enam ei orienteeru nii hästi, kus see tasakaal on. Sest kui ma valmistusin selleks rolliks, siis ma lugesin hästi palju küüditamislugusid ja elasingi koguaeg nendes mälestustes. Ja siis ma sain ka aru, et sellest ei olegi võimalik ühest pilti luua. See ongi nii erinev, kuidas kellegi käekäik läks. Mõnel pool olidki sellised olud, et inimesed sõna otseses mõttes nälgisid kohe surnuks. Osadel jälle oli rohkem õnne.
Aga minu meelest oli kõige hullem küüditamise juures see, et lähedased löödi lahku, perekonnad lõhuti ära. See oli ka küüditajate eesmärk - inimene muutubki nõrgaks, kui tal ei ole kedagi, kes teda hoiaks ja keda ta usaldada saab. Usaldus trambiti jalge alla. Juba vagunites said naised teada, et meestevagunid ühendati rongist lahti. Osadele oli küll minnes öeldud, et pakkige targalt, eraldi, aga osad ei teadnud sellest midagi ja paljudel naistel olid seetõttu ainult meeste riided kaasas, samas kui kõik toit jäi mehe kohvrisse ja siis ei olnudki seal vagunis midagi peale hakata…

Iga kord kui on mõni küüditamise mälestusüritus või küüditamisteemaline film, siis kerkib vaikselt jälle diskussioon, et kui palju me sellest traagilisest taagast peaksime järgmisele põlvkonnale edasi kanda andma. Mida sina arvad, kas me peaksime laskma sellel natuke juba ununeda?
Hästi oluline on ikkagi mäletada, seda just eestlaste identiteedi mõistmiseks. Aga ega isegi meie ei ela seda enam läbi niimoodi nagu need, kes ise Siberisse sattusid või nende lapsedki. Igal uuel põlvkonnal, kes peale kasvab, on sellega üha vähem kontakti. Igal järgmisel põlvkonnal katkeb üha enam reaalne side. Meil on see veel vaevu-vaevu olemas. Mina näiteks Elli olen kohanud ja vanaisa, kes oli vangilaagris, olen kohanud. Aga see side jääb reaalselt üha hõredamaks, see eest seda mäletada on ikkagi oluline.

Millest poolest oli „Risttuules“ eriline võrreldes sinu varasemate ekraanikogemustega?
See oli hästi pika protsessiga film. Mina kohtusin Marttiga vist esimest korda 2010. aasta detsembris ja 2011. aasta jaanuaris oli esimene võte. Mina arvestan filmi valmimise aega selle järgi, et mul on vahepeal kaks last sündinud - nii tundub see ikka väga pikk aeg.

Kuidas mõjutas see näitlejatööd, kui võtete vahele nii pikad pausid tekkisid?
Me olime kogu aja ikkagi hästi tihedas kontaktis Marttiga ja kogu meeskonnaga ning see teema ei kadunud vahepeal ära. Võibolla oli isegi vastupidi - tekkis teatud küpsus nende mõtetega seoses. Ma olen isegi mõelnud, et mõned stseenid oleks võinud filmida hiljem. See film koguaeg laagerdus minus ja eks ma ise sain vanemaks ja elukogemust tuli juurde vahepeal.

Nagu me teame, on „Risttuules“ filmitud suures osas tableau vivant stiilis ehk liikumatute piltidena. Kui raske oli kogu mõtet ja emotsiooni ühe tardunud ilmega edasi anda?
Hästi raske tegelikult. Üldiselt on ühe sündmuse mängimiseks võimalik kasutada väga palju erinevaid vahendeid. Aga seal on ainult üks hetk, mida kasutada kogu sündmustekeerises, peab võtma välja ühe hetke ja selles tarduma. Lisaks sellele peab olema ettevaatlik, et see ei oleks liiga ekspressiivne. Kui vaadata inimest, kes on liialdatud näoilmega, võib see muutuda naljakaks. Sündmus võib olla väga traagiline ja selle sees hetk, kus sa oled väga ekspressiivse ilmega, aga kui sa paned selle tardunult filmi, siis vaataja hakkab saalis naeru lagistama. See on sellise filmikeele paradoks.

Kuidas sa siis selle õige võtme leidsid?
Martti oli tegelikult väga hea suunaja ja operaator Erik Põllumaa samuti. Nende silma saab usaldada. Katsetasime koos erinevaid variante. Lõpuks määras ikkagi see, kas tehtu vastas meie tõetundele. Selle filmi puhul oli hästi oluline, et ma sain tehtud stseeni ka kohe üle vaadata ja siis parandusi teha. Sest seal hakkavad mängima nii väikesed detailid - käed, pilgu suund, pea kallutuse nurk. Kõik asjad mõjutavad lõpptulemust väga palju. Ma ei julgekski öelda, et filmi igas stseenis oli sada protsenti parim hetk, aga me vähemasti püüdsime sinna poole.

Mulle isiklikult tundus filmi vaadates üks kõige raskem stseen, kus teie perekond rongijaamas viimast korda koos on. Sinu näos on nii meeletu kurbus, mis võib hinges end veelgi valjumaks kerima hakata, aga näos peab see kurbuse tase muutumatuna püsima.
Tegelikult oli selliseid kõige suuremaid sündmusi mingis mõttes lihtsam mängida, sest selline emotsioon kannab juba iseenesest.  Ideaalis on nii, et vaataja kujutlus saab haaratud ja tegelikult toimub selle emotsiooni kasvamine vaataja kujutluses.

90 protsenti tekstist on siin filmis üksinda sinu kanda. Kui raske siin see jutustaja roll oli?
See oli kõige raskem kogu filmi tegemise protsessi jooksul. Ma olen näinud seda filmirida päris palju, kuigi lõplikku - tekstiga varianti, näen ma alles esilinastusel. Me katsetasime pildirea peale erinevaid tekste ja ainuüksi õige teksti leidmine oli paras pähkel. Selle teksti puhul tuli olla veel äärmuslikumalt tundlik kui pildi puhul. Iga üleliigne sõna lõhkus pildi täielikult ära. Esimeses variandis, mida me koos tekstiga üle vaatasime, oli minu peale loetud teksti hästi palju. Seda vaadates oli mul koguaeg selline tunne, et keerake see naine kinni, kes seal räägib (kuigi see olin mina). „Ära räägi rohkem. Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha!“ Ma loodan, et see tasakaal on lõplikus versioonis hea. Vähemalt need, kes on näinud, on öelnud, et sellega on hästi.

Aga kas üksinda stuudios nii kandvat ja tugeva emotsiooniga teksti lugeda on kuidagi raskem, kui koos teiste näitlejatega lavastatud situatsioonis teksti ette kanda?
Selle konkreetse filmi puhul ei olnud vahet, sest oma kujutluses saan ma ikkagi sinna situatsioni uuesti siseneda. Nagunii on see ju mingis mõttes illusioon - ma ei olnud ju päriselt küüditatud, see on nagunii tinglik. Aga just iga stseeni jaoks õige lahenduse tabamine oli väljakutse.

Kui Martti esimest korda su juurde tuli selle filmiga, siis kuidas ta sulle seda filmi kirjeldas?
Martti näitas mulle stseeni, mille nad olid prooviks filminud - lihtsalt mingite inimestega ja muusika taha pandud. Ja see tundus mulle hästi õige võti selle teema käsitlemiseks ja filmikeelena väga intrigeeriv. Ma küll ei kujutanud ette, et ta täispika filmi välja veab niimoodi. Aga seda vägevam, et see ikkagi nii läks.
Ega kui me seda filmi hakkasime tegema, siis ei pidanud see üldse nii suur tulema. Mina sain aru, et me lihtsalt vaikselt teeme midagi. Siis äkitselt hakkas see kasvama ja öeldi, et tehke ikka edasi.

"Risttuules" kinotreiler from Risttuules / In the Crosswind on Vimeo.