Indrek Allmann: Kui me ise välja ei lähe, siis tullakse siia ({{commentsTotal}})

Indrek Allmann
Indrek Allmann Autor/allikas: Mari Kartau / ERR

Umbes kuu aega tagasi oli koos Arhitektide Liidu üldkogu, kus valiti liidule uus esimees. Kandidaate oli vaid üks, liidu eestseisuse liige Indrek Allmann, kes osutus ka valituks. Anname talle sõna valgustamaks, millised on uue esimehe plaanid arhitektuurivaldkonna arendamisel.

Sa ei ole just väga tuntud avaliku elu tegelane. Kas tagasihoidlikkus ongi sinu stiil?

Mul on endal palju huvialasid, seetõttu sotsiaalne suhtlemine ja ürituste külastamine pole tõesti olnud minu tugevaim külg ning teatud ringkondades ma ei ole väga pildil olnud. Arhitektide seas on olukord natuke teine, sest Arhitektide Liidus olen olnud pikalt tegev, üksvahe ka aseesimehe rollis.

Kui üksmeelne on Arhitektide Liit?

Olen lapsepõlvest saanud kaasa selle, et kildkonnad ja kapslid mind üleüldse ei paelu. Seetõttu ma ei ole neid ka Arhitektide Liidus märganud. Muidugi on arhitektid kõik isiksused ja enamus neist on väga tugeva loojanatuuriga, mis tähendab ühtlasi seda, et esineb nii sõpradeks saamist kui tülliminekut.
Samuti on meil olemas erinevad sektsioonid vanuse ja huvide järgi - see on loomulik, niimoodi on see kõikides teistes arhitektide liitudes, mida mina tean. See tagab mitmekesisuse.
Isiklikult mul on muidugi oma eelistused, aga esimehena ma ei saa neid endale lubada. Olen kindlasti huvitatud liikmete ühtlasest arengust. Ma ei pea vanasid olulisemaks noortest ega firmaomanikke eraisikutest. Üritan näha liitu tervikuna, samas mind huvitab iga liikme arvamus. Loomulikult, otsused tuleb langetada, ja selleks olen seadnud endale märksõnad, millega tahaks süvendatumalt tegeleda.
Tegelikult on Arhitektide Liit väga vana organisatsioon. Minu ametiaeg on vaid üks lühike hetk, seetõttu tahaks elus hoida neid tegevusi, mida on tehtud enne mind, et anda need edasi ka oma järeltulijale. Ja teisalt lisada juurde energialaengud valdkondadesse, mis võib-olla täna polegi veel nii olulised, kuid millest ma näen, et need muutuvad õige pea aktuaalseks.

Üks sinu valimiskampaania märksõna, mida meedia välja tõi, oli arhitektuuri eksport. Kuidas see praktiliselt välja näeb?

Nimetasin valimiskõnes kolme valdkonda, ja ükski neist pole minu jaoks primaarsem kui teine. Need punktid sündisid, lugedes esimest ja ühtlasi ka viimast Eesti Konjunktuuri Instituudi poolt läbi viidud valdkonna uuringut.
Kui seal toodud numbritesse süvenda, siis on näha, mis on viimasel ligikaudu viiel aastal toimunud arhitektidega ja nende ettevõtetega, kogu sektori käibega, sektorisse kaasatud inimeste arvuga. Arhitektide Liidu esimehena tuleb kiiresti midagi ette võtta, sest vastasel korral ei ole see elukutse lihtsalt jätkusuutlik.
Ekspordi rõhutamine tuleb sellest, et maailm on avardunud. Kui me ise välja ei lähe, siis tullakse siia. Viimase kahekümne aasta jooksul on arhitektide koolitus olnud üleproduktsioonis. Eestis on väga palju arhitekte ja arhitektkond on killustunud väikestesse firmadesse. Masuga see protsess võimendus veelgi. Arhitektuuribüroode käive vähenes kaks korda, samas arhitektuuriettevõtete arv suurenes, ehk teisisõnu - paljud inimesed jäid töökohast ilma ja olid sunnitud hakkama tegelema eraettevõtlusega.
Seejuures keskmine ettevõtte suurus on 1,8 inimest, mis tähendab, et tegemist on sisuliselt ühemehe firmadega. See ei ole kaunis vaatepilt, rääkimata sellest, et kasumlikkus, mis on normaalne ettevõtluse osa, kukkus 75%. Kasumifond reinvesteeritakse reeglina koolitustesse, teadus- ja arendustegevusse, enesetäiendusse. Seda fondi ei ole enam olemas.
Antud olukorras ei ole võimalik iseennast Münchhauseni kombel mudast välja tõsta näiteks turul hindu kokku leppides. Olukorra paranemine saab tulla ainult läbi turu suurenemise. Teisisõnu - ei saa seda vähest pirukat, mis meil täna on, enam väiksemateks tükkideks jagada ja petta ennast lootusega, et kvaliteet konkurentsi kasvades suureneb. Vastupidi, arhitektuuri kvaliteet juba ammu langeb. Seetõttu ainus võimalus pirukat suurendada on vaadata väljapoole ja selleks tuleb kasutada kõiki erinevaid mooduseid.
Mõned moodused on juba käivitumas, koostöös Arhitektuurikeskusega on välja töötatud rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel osalemise meede, mille kaudu on arhitektidel võimalik saada umbes 1/5 ulatuses konkursil osalemise otsestest kuludest EAS-i eksporditoetust. Aga sellest muidugi ei piisa. Kui ühes aastas suudaks vähemalt üks Eesti büroo võita vähemalt ühe rahvusvahelise konkursi, siis see oleks juba väga hea tase. Samas SKP-d niiviisi väga ei suurenda.
Tegelikult tuleb siiski vaadata rahvusvaheliste hangete peale, otsida koostööprojekte kolleegidega väljaspoolt, üritada saada kasvõi läbi alltöövõtu jalg ukse vahele selleks, et tutvuda kõigepealt atraktiivse turuga ja seejärel muutuda ise selle turu osaliseks.
Arhitektuuri ekspordi üks külg, mis juba on käivitunud, on koostöö väljaspool Eestit paiknevate arhitektuurikoolidega. Paraku välismaistesse koolidesse jõuab meie paremik arhitektide hulgast ja hirmsasti tahaks loota, et nad kunagi veel tulevad Eestisse tagasi või vähemalt ei kaota sidet Eestiga. Üritaks hoida head inimesed Eestis, aga teha tööd väljapoole.

Kas selline initsiatiiv ei sõltu mitte peamiselt arhitektidest endist?

Jah, sõltubki. Me ei saa viia arhitekte bussiga välismaale ja öelda, et hakake nüüd eksportima. Küll aga on Arhitektide Liidu võimuses koguda ja avaldada informatsiooni, mis muudaks rahvusvahelistel hangetele osalemise lihtsamaks. Nii, et kui keegi vähegi huvitub, oleks tal kohe võimalik teada saada, millised riigihanked on hetkel näiteks Soomes käimas ja millised on nende tingimused. Oluline nendes asjades on koostöö Arhitektuurikeskusega.
Teine minu märksõna on vaadata asju vastupidi, väga erialasiseselt. Arhitektid, sisearhitektid ja maastikuarhitektid on ametid, kelle looming käib autorikaitse seaduse ühe paragrahvi alla. Täna me oleme kolm erinevat liitu. Aga tõenäoliselt on meil palju ühist. Enne mind on loodud Arhitektuurikoda, mis neid erialasid ühendab. Lisaks selle kaudu toimuvale infovahetusele on aeg küps astuda järgmine samm ja vaadata, kas meil õnnestub veelgi jõudusid ühendada, et suurendada tegevuse majanduslikku efektiivsust.
Kui vaatame meie sektorit, kus ka sisearhitektidel on ülipisikesed firmad, siis vähesed saavad lubada endale minna tuntud advokaadi juurde ja tellida lepingut, mis oleks pädev ja kaitseks tema õigusi igas olukorras. Küll aga koos sidusorganisatsioonidega saaksime sellise asja ette võtta.

Milliseid võimalikke lahendusi näed arhitektide üleproduktsiooniga seotud probleemidele?

See ongi minu kolmas peateema, mis oli välja toodud ka konjunktuuriinstituudi uuringus. Nelja aasta pärast tuleb esimene lend ka Tallinna Tehnikaülikoolist. Turg vajaks aastas umbes 20 uut arhitekti, tegelikult meil hakkab lisanduma 60, äärmisel juhul 40 pärast uue kutseseaduse vastuvõtmist. Seda on ikkagi palju.
Samas on riigiametid hädas sellega, et nad ei leia tööle vastava kompetentsiga erialainimesi. Kui minna kohalikku omavalitsusse oma projekti kooskõlastama, siis võib juhtuda, et kooskõlastaja on vene keele õpetaja, võib-olla zootehnik, paremal juhul maamõõtja.
Arhitekti haridus sisaldab erinevaid valdkondi, nagu planeerimine, ehitus, maakasutus, keskkonnaküsimused. Ega ilmaasjata ei kasutada sõna „arhitekt“ ka laiemas tähenduses, näiteks IT süsteemide arhitekt - see on see looja, kes haldab kompetentsi ja paneb kokku meeskonna. Seetõttu võiks paljusid vajalikke ametiposte täita arhitektid.
Kummalisel kombel omavalitsused kurdavad, et ükski arhitekt ei taha neile tööle tulla. Isegi kaunite väikelinnade peaarhitekti kohale on raske inimest leida. Samas arhitektidel ei ole tööd. Siin on vahepeal midagi, mida tuleb sõnastada, ja läbi sõnastuse saab otsida sellele lahendust.
Arhitekti koolitus on riigile väga kallis. Tuleks leida neile inimestele kohad kasvõi riigi struktuurides, kus nad saaksid oma kooliraha tagasi teenida. Ma väga austan arhitekte, kes täna töötavad riigi struktuurides hoolimata sellest, et neid seal tihtipeale ei mõisteta või neist kiputakse poliitilistel või mittepoliitilistel põhjusel üle sõitma.
Need on need kolm teemat, mida pean Arhitektide Liidu juhina kõige olulisemateks. Ülejäänud mass küsimusi voolab nagu jõgi, mille peal katsun surfata ise minimaalselt märjaks saades, sest vastasel korral on oht uppuda.

Arhitektide seas on viimasel ajal olnud kõige aktuaalsemad teemad riigiga suhtlemisel riigihangete kvaliteediküsimus ja riigiarhitekti institutsiooni loomise plaan. Millised on sinu seisukohad neis küsimusis?

Õnneks on nüüd vastu võetud Euroopa tasandil uus riigihangete direktiiv, mis juhib väga jõuliselt tähelepanu sellele, et arhitektuurihanked ei tohi olla hinna-, vaid kompetentsipõhised. Välja vajab töötamist lihtsalt struktuur, mis oleks kõigile osapooltele arusaadav ja aktsepteeritav. Kohalikud omavalitsused ei julge täna teha kompetentsipõhiseid hankeid, kuna nad kardavad, et need vaidlustatakse, ja hinnapõhiseid hankeid on lihtsam teha. Siinkohal tuleb eelkõige kasutada juba täna kehtiva seadusandluse võimalusi ning saavutada, et neid hakataks järgima.
Riigiarhitekt on termin, mis tekitab paljudes mõistmatust. Samas Eesti-suguses väikeses riigis oleks see väga efektiivne ja suisa hädavajalik lahendus.
Maailmas on erinevadi traditsioone, kuidas arhitektuuriasjadel silma peal hoida. Näiteks Suurbritannias on praktika, kus riigiametite, omavalitsuste ja kinnisvara planeerimisega tegelevate ettevõtete juures on arhitektide nõukojad. Kõrval on Iirimaa, kus seevastu nõukodasid niipalju ei ole ja kompetents on koondatud riigiarhitekti meeskonda.
Tegemist on nõuandva organiga, mis on partneriks ministeeriumitele, aidates neil välja töötada oma kinnisvarapoliitikat. Riigiarhitekt on partneriks ka omavalitsustele, kes vajadusel saavad abi ja nõu küsida, kasvõi nendesamade hangete puhul, kui on oht, et neid tahetakse vaidlustada. Riigiarhitekti meeskond levitaks hangete kohta kogemusi headest praktikatest ja oleks toeks.
Riigiarhitekt ei ole kindlasti see, kes hakkab omavalitsusele ütlema, et miks te nii koleda roosa maja tegite. Küll aga on selle ametkonna pädevuses suuremad üleriigilised planeeringud, samuti peaks riigiarhitekt aitama kujundada välja riigipoolseid seisukohti arhitektuuri ja planeerimist kaasavate küsimuste lahendamises.

Indrek Allmann 
Sündinud 8. detsember 1972 Viljandis
Lõpetas 1999. a Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri eriala.
Alates 2004. a töötab juhtivarhitektina arhitektuuribüroos Pluss OÜ.
Tuntumad tööd on Hotell L´Eremitage Tallinnas, Tulbi-Veeriku korterelamud Tartus, paariselamu Luccas, väikeelamu Padisel ning Nordic Hotels Forum Tallinnas. 
Alates 1999. a Eesti Arhitektide Liidu liige. 
Alates 2000. a kuulub liidu eestseisusesse.
2006. - 2010 oli liidu aseesimees. 
2014. aastal valiti Arhitektide Liidu esimeheks.
Hobid: Vabatahtlik merepäästja, vabatahtlik tuletõrjuja, loodusfoto, jalgrattasõit, rahvaralli, väikelaevnik, energiasõltumatu talu peremees Kesselaiul.

Indrek Allmann priitahtliku pritsumehena 

 

 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: