Filmi "Risttuules" operaator: mõned stseenid jäävad minuga elu lõpuni
Sel nädalal esilinastus mängufilm "Risttuules". Filmi teeb erakordseks asjaolu, et see on üles võetud niiöelda elava pildi vormis. Teadaolevalt on tegemist maailma esimese, selles stiilis üles võetud täispika mängufilmiga.
"Oli aasta 2010 ja leinapäev. Me kõndisime filmi kaasidee autoriga Liis Nimikuga Vabaduse väljakul ja kui ma õigesti mäletan, siis oli pandud sinna küünlaid, vähemalt oli seal mingi meeleolu, mis tuletas meile meelde, et täna on viimane päev, esitamaks idee Eesti mälu programmi raames korraldatud dokumentaalfilmide konkursile ja me otsustasime, et me peaksime ka midagi tegema," rääkis filmi "Risttuules" režissöör Martti Helde "Aktuaalsele kaamerale."
Päeva jätkudes arenes sellest mõttest idee teha film küüditamisest.
Õhtuks oli ka selge, et selles filmis tuleks aeg peatada, kasutada nn tableau vivant ehk elava pildi tehnikat. Selle kunstilise vormi saavutamiseks kasutati palju steadicami, kaamera stabiliseerimisvahendit, tänu millele kaamera ei värise ega vibreeri, kui operaator liigub.
"Kaamera käes hoidmine on omane dokumentaalfilmile. Sellega öeldakse, et me oleme siin ja praegu kaameraga kohal. Steadicami abiga püütakse jätta muljet, et kaamerat nagu ei olekski, on lihtsalt pilt sellest, mis toimub. Vaataja on siis rohkem keskendunud näitlemisele ja näitlejatele," selgitas steadicami operaator Flemming Laybourn.
Võttemeeskonda oli Martti Helde sõnul filmi lihtne leida, kuna väljakutseid esitav kunstiline vorm sütitas noori ja vihaseid filmitegijaid. Eesti steadicami operaatorid töötavad tihti ka Soomes ja et võtetesse auke ei tekiks, kutsutigi Taanist appi tunnustatud steadicami operaator Flemming Laybourn.
"Kui produktsioonifirma mulle helistas ja rääkis oma plaanidest, siis ma mõistsin, et selline võimalus avaneb mul vaid kord elus ja nii see oligi," rääkis Laybourn.
"Ma võin ausalt öelda, et mõned stseenid, mis me tegime, jäävad minuga elu lõpuni, sest see on parim töö, mis ma kunagi teinud olen. Iga stseeni taga oli väga palju tööd ja tulemuseks on suurepärane film," jätkas ta.
Grimm mängib iga filmi puhul tähtsat rolli. Kui tavaliselt on grimeerijal võimalik vastavalt filmimise nurgale grimmi pidevalt kohendada, siis "Ristuules" filmi puhul pidi kõik ideaalne olema iga nurga alt.
"Kaamera sõitis ja see grimm pidi töötama nii distantsilt kuni sinnamaani, et kaamera sõidab inimesele otse peale. Iga nurga alt pidi olema kohe valmis, ei saanud joosta midagi parandama, muutma," rääkis grimmikunstnik Liisi Roht.
Ka soengud tuli muuta ajastutruuks. Liisi Roht ütleb, et meeste lõikuse pidi üldjuhul kääridega üle käima. Naiste puhul peideti värvitud juuksed spetsiaalsete vahtudega.
Samas tuli aga grimmiga peita ka näiteks kõrvaaugud.
"Hästi palju oli selliseid väikeseid detaile ka, mida jälgida. Muidugi soengud naistel, eriti nende rongijaama stseenideks vesilainetesse või lokkida. Pikki juukseid eriti ei näinud, naised olid väga hoolitsetud igal ajal," selgitas Roht.
Ligi kolm aastat tegid kõik filmiga seotud olnud inimesed rasket tööd, mille tulemuseks on film ühest traagilisest sündmusest Eesti ajaloos. Režissöör Martti Helde rõhutab, et tegemist on tegelikult ka armastusfilmiga.
Toimetaja: Maarja Roon