Arvustus: Inglimaa väike ajalugu
Raamat
Ian Mortimer
Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale
Inglise keelest Victoria Traat, Inger Traat
Imeline Ajalugu
381 lk.
Kirjastus Äripäev 2014
Kõigepealt – ei ole pealkirjas näpukat. Anglia sõnasõnalt tähendabki Inglimaad. Kuigi inglased inglitest väga kaugel on – kesse koonduslaagrid tegelikult leiutas, ah? Ui, mihuke eputrilla mõni mees küll on...
Väike ei ole siin ometi mõeldud halvustamisena. On olemas niinimetatud suur ajalugu: kuningas Seejasee võitis Sealjateal lahingus kuningas Todaseda. Ja on väike ajalugu – meestel oli külm, süüa oli ainult merirohtu kärbestega, tolle päeva ilm tõmbas saapad kokku, jalad veriseks. Kõht oli ka lahti. Selgemalt, väike ajalugu mainib hobuselihahautist, mis on maitsestatud püssirohuga, suur ajalugu piirdub teatega, et Poltaava lahingu võitis Peeter.
Väike ajalugu tundub lahedam. Tõsiselt Suur on külm, püstise ninaga, ega taha märgata pisiasju, et on kohti, kus ka keiser jala käib; et inimesed tahavad iga päev süüa saada ja magada: et mingid kombed võivad ajalugu keerata; et mingit tahte triumfi pole tegelikult olemas.
Sinane raamat ongi mõnus 14. sajandi Inglimaa väike ajalugu. Kirjeldab seda, kuis inimesed elasid. Kuidas uhkest katedraalist mitte just väga kaugel voolas sitaoja. Kuidas õilis rüütel oma särava raudrüü all higistas. Mismoodi naine võis mehe peale kohtusse kaevata, et peksab liiga (!) kõvasti ja sagedasti, aga mehe kaebust ei oleks ükski kohus ettegi võtnud – ise oled loll.
Muhe lugemine. Ega me ju eriti ajaloole mõeldes tõesti kipu mõtlema, et oli olemas igapäevaelu. Seks pole isegi vaja mõelda nii kaugele kui 14. sajand, mõeldagu mitte nii väga ammusele ajale. Hüva, me teame rahvarindeid ja öölaulupidusid, aga kas me mäletame näiteks leiva hindu? Ma mäletan ainult, et krooni tuleku päeval maksis saiapäts 65 Eesti senti. Aga muu on natuke hämune. Nõuaks päris kõva pingutust, et meelde tuletada, milline oli see tollane argipäev.
Seda enam äratab kadedat imetlust, et mõni mees on viitsinud oma maa ajalukku nii kaugele ja nii põhjalikult vaadata. Otsida välja kõik hinnad. Trahvid. Rahvastikutiheduse. Muu. Panna kõik ilusasti tabelisse ja täpselt õigesse kohta. Paadunud tartlasena teeb nukraks, et kui pisikesed olid tollal mingid praegused Inglise miljonilinnad, häh, meie Dorpat oli mõnest kordi suurem, aga läks, nagu läits. See ei puutu muidugi teemasse.
Väga soovitatav teos. Natuke aeglane, kiiresti seda lugeda ei anna. Mis ongi mõnus. Loed ja naudid, tõlge on märkimisväärselt hea. Vahepeal vaatad taha kommentaaridesse, tunned, et jälle targem, mõnuled edasi. Vahepeal mõtiskled. Kurvastad, et leheküljed muudkui mööduvad ja mööduvad, varsti lõpp paistab. Ikkagi, tore on.
Toimetaja: Valner Valme