Pühapäeval toimub Kassisaba Kevadpäev. Sina oled üks selle ja ka Kassisaba Seltsi eestvedajaid. Kuidas tekkis mõte linnaosa sees koonduda ja hakata kohalike oma asju ajama?

Ma olin umbes aasta jooksul Linnalaboriga vedanud linnaidee projekti, kus me Tallinna asumiseltse koos tööle panime ja nendega Tallinna linnaga head koostööd soovisime arendada.

Ja ma just lõpetasin "Okupeeri oma müüri" filmi. Ja kui film läbi oli, siis tekkis selline õhus jooksmise tunne. Sama soojaga siis hakkasin Kassisaba Seltsi ajama. Et olen vaadelnud ja toetanud ja orgunninud, tahaks ise vedada.

Kunagi Uue Maailma Seltsis olin ma küll juhatuses, aga ega ma seal suurt midagi ei korraldanud, kuidagi jäin eemaltvaatajaks.

Aga Kassisabas meil oli eelmisel ja ka sel aastal majanaabrite eestvedamisel Ao tänava sünnipäeva tähistamine veebruaris. Nii et lootust oli, et inimesed tulevad kaasa ka Kassisaba Seltsiga.

Kassisaba Seltsi asutamiseks trükkisin nelikümmend plakatit, panime pruudiga öösel üles ja tuli kokku nelikümmend inimest.

Kassisabas elab palju kultuuriinimesi, aga igaüks ajab oma rida, linnaosa siseselt eriti mingit ühistegevust ei ole olnud. Kas nüüd on nad asjaga kaasa tulnud?

Nendel kultuuriinimestel ja ka teistel inimestel polnud ehk mingit ühist asja ajada, mis oleks neid kokku toonud või viinud. Ega niisama lihtsalt koosolemise pärast ei peagi koos olema. Kõigil on sõbrad ja kolleegid. Aga nüüd on jah üks kiht juures.

Teeme pühapäevast üritust ja üllatavalt palju on inimesi kiva alt välja pugenud. Vabatahtlikult, helistavad ja kirjutavad, et kuidas saaks kaasa lüüa. Asko Künnap on algusest peale käsi olnud. Kõrvitsate pered on asja segatud. Katrin Reimann. Palju teisi, kes pole tuntud nimed, lisaks.

Kõigil on kiire, aga tuleb välja, et üks selts mahub ikka ellu juurde.

Ise olin ka üllatunud. Muidugi seltsi vedamine eeldab vaba ajaressurssi. Või siis seda, et mingid muud asjad jäävad kõrvale. Aga teiste toetus innustab. Ja kohustab ka.

Mis on sellise seltsi tekke alus, et kaasa tuldaks?

Inimesed muutuvad jõukamaks -- igas mõttes -- kultuuriliselt, majanduslikult. See seltsiasi annab sotsiaalset kapitali, kui sotsioloogiliselt rääkida.

Tahtsingi jõuda selleni, et sina kui sotsioloog seletaksid ehk natuke laiemalt asumiseltside buumi Eestis sel sajandil. Kas põhjuseks on identiteediotsingud: et on vaja oma juuri tunnetada ka siis, kui need juured on paljudel suht uued: aga ikkagi kodukant ja selle inimesed.

Väga õigesti ütled. Eestis on see identiteediotsing vast üks tugevamaid tunge, mis ühiskonnas toimumas

Siit võib jõuda ka selleni, et ka linnainimestel on ikkagi vajadus sellise väiksema, oma mikroühiskonna järele.

Muidugi on. Kui natuke jääb energiat üle elatise teenimisest -- või kui see on väärtusena näiteks kasvatuse kaudu olemas -- siis otsivad inimesed ikka kuulumist.

Eestlane ei ole eriti kaua linnainimene olnud ka, sestap ikka selline asumitunnetus on külakogukonna jätkena tähtis?

Ah ei, seda ma ei tea, kas see on just eestlaste vähelinnastunud eluviisist. Mujal maailmas on näha, et ka linnainimesed otsivad kogukonda samamoodi kui maainimesed.

Äsja tegi Arte telekanal siin Tallinnast seriaali, osa uute ja huvitavate linnade seeriast ja tegid muuhulgas ka Kassisabast. Saatejuht ütles, et ta ei ole üheski teises linnas näinud nii palju inimesi, kes kõik räägivad mingist identiteediotsingust.

Inimesed otsivad päris asju, facebook-kogukonnad ei ole ehedad?

Facebook on fast food. Tekitab sõltuvust, aga ei kasvata.

See on midagi muud, kui astud oma toast välja, saad kokku mõne naabriga ja siis avastad, et nende hulgas on ka selline inimene, kellega tahaks pärast õlut jooma minna nurgapealsesse poodi. See on aeganõudvam, aga pakub rohkem.

Kasvõi kui puhtalt suhtlusest rääkida, siis sa pead oma emotsioonidega toime tulema, neid näitama, lugema, emotikonist ei piisa.

Ehkki ma tahan ka kohe öelda, et see identiteediotsingu teine pool võib olla teatav kapseldumine. Otsime ainult omanäolisi ja jätame teised kõrvale. Kodanikeühiskond on selline habras tasakaal -- et omi hoiame, aga võõrastele ust ei näita.

Aga šovinismipisik on kõigil eestlastel olemas, samamoodi nagu teistel rahvastel. Aga mida tugevamaks me saame, seda vähem on vaja teistsugust eemale tõugata.

Jajah. see tore naaber ja poeesine õlu on selline mõnus omakülavärk. Teisalt tekib igas külas ja kogukonnas ka intriige. Aga kui sa ütlesid, et niisama kokkusaamine pole eesmärk omaette, siis mis rolli võiksid seltsid ühiskonnas laiemalt mängida?

Kaks peamist asja: igasugune kultuuriline isetegevus, mis ühes linnaosas toimuda võib, nagu Kassisaba Kevadpäev, Uue Maailma Festival, Kalamaja Päevad jne.
Asumiseltside teine tahk on kohalik haldus. See on muidugi tundlik värk, ega linn ei taha võimutäiusest loobuda. Sisuliselt on ju seltsi näol tegemist linnaosa halduskogule väga lähedal seisva moodustisega. Aga halduskogudel sisuliselt mingit võimu ei ole.

Ikkagi on eesmärk ka sõna sekka öelda asumi asjus, lamavatest politseinikest selleni, kas mingit mälestist, ehkki lagunenut, maha võtta?

Linnaosaseltsid täidavad ühelt poolt mingit vaakumit, tuues rohujuuremured ülespoole, teiselt poolt aga peavad võitlema hirmsat moodi, et neid kuulda võetaks. Linnaidee "kaasamise hea tava" pehmelt öeldes langes kurtidele kõrvadele, aga eks tava ongi rakendamise asi, mida tuleb kaua ajada.

Sinu toodud näited näitavad, et inimesed tahavad oma kodukandi eest hoolitseda, tahavad sõna sekka öelda. Sest süsteemi-ilma kägistamist tunneme me kõik.
Linnaselts on see, mis elu-ilmale ruumi juurde võitleb.

Maakohtades on mõnel pool see ülihästi käima läinud -- külamajad, selts kui kohaliku elu korraldaja, kellel on vallaga head suhted. Aga eks paljudes kohtades on veel jagelemist ja seltsiga koostöö ei suju.

Kohe Kassisaba kõrval asuva Uue Maailma Selts on võidelnud jalgrattaradade eest, püüdnud autoliiklust asumi sees ohjata. Seega ei ole asumiselts ainult muhe õllevõtu- ja festivali teema.

Jah, väga õige, asumiselts pole õllejoojate kamp. Meil näiteks on tavalised keskealised inimesed.

Meil on ka siin liikluse korraldamine ja lamavad politseinikud oluline teema, samamoodi nagu teistes linnaosades. Äsja jäi Westholmi kooli juures laps auto alla. Meil pole lamavaid politseinike enam, autod saavad Wismari ja Adamsoni tänavatel mäest alla hea hoo sisse. Aga normaalne on, et sellises elurajoonis on liiklus 30 kilomeetrit tunnis ja tänavad inimeste päralt.

See, et Uus Maailm otsa lahti tegi, oli jumala kingitus. Karismaatiline liider leidis sõprade abiga vormi ja jõu ja igavene respekt neile selle eest. Mõnikord ilma õllejoomiseta vana mudelit ei murra.

Õlu on hea jook, aga siin on teisi faktoreid veel. Lihtne on seltsi teha ja identiteeti leida siis, kui linnaosal on juba teatud eelnev ajalugu ja piirid. Aga Õismäel, Lasnamäel, Mustamäel vist ei ole asjad nii selged, keda see selts peaks koondama. Üüratud linnaosad valguvad laiali.

Seal on palju rohkem, kui me arvata oskame. Ainult et seal on tohutult palju rohkem inimesi. Ja sellepärast on suhted näiteks maja siseselt juba sama komplekssed kui meil siin paari tänava peale. Nii Lasnamäel kui Mustamäel on üks maja terve ökosüsteem, kus inimesed teavad teineteist, on mingid suhtevõrgud, toimib ühistu. Majade vahel pole veel väga ühistegemist näha, aga see on ainult aja küsimus.

Selles mõttes olid kohalikud valimised hea indikaator -- järsku avastati, et Lasnamäel elavad ka inimesed, kellega võiks ka suhelda. Parteide jaoks muutusid nad vist ka sihtmärgiks. Muide, ka seltsiliikumisele -- linnalabor suunas järgmise projekti sinna.

Kas asumiselts on ka teatav protestiliikumine?

Mõnes mõttes, age see protest on selline üldisem. Pigem võiks öelda, et liikumine selle poolt, et inimesed ja nende seisukohad ka üksiku või väikse grupi tasandil loevad ja on olulised ja neid peab arvesse võtma. Et me oleme kõik kodanikud ja see riik on meie jaoks, mitte meie ei teeni linnavalitsust või mingit muud valitsust.

Ehkki konkreetselt on mõned seltsid käima läinud jah protestiliikumisest, näiteks Luite Selts, kes olid ülekäigu muutmise vastu Veerenni tänaval. Siis on näha, et inimesed teatud mõttes saavad teadlikuks iseendast kui kodanikust. Võibolla ongi see identiteet, mida otsitakse. Kodanik on see, kes on indiviid, aga samas on ta teiste samasuguste kodanike kõrval.

Kas see on iganenud stereotüüp, et eestlane on individualist, kes istub oma kodus ja viskab salaja naabri aeda surnud kassi? Ja kogu suhtlus naabriga.

Jan, see on iganenud. Ja iganeb iga päevaga üha rohkem. Eestlane on individualist, kes saab aia juures oma naabriga kokku ja nad avastavad, et tegelikult on nad ääretult sarnased. Ja teevad koos Kassisaba Seltsi. Elusa.

Uue Maailma ja Kalamaja kogukonnad on suhteliselt äratuntavad linnakultuurielus. Nad on oma identiteedi loonud. Kalamaja üle isegi visatakse nalja, seal nähakse teatud tõusiklust juba.

Jep, gentrifikatsioon toimib. Just lugesin kuskilt kommentaare, et "küll on ikka palju joodikuid kalamajas, vuhh". Näide šovinismist.

Asumites peaks olema rohkem butiike ja kohvikuid ja muud. Tavaline värk, igal pool maailmas on samamoodi.

On ju ka see protsess, et Kalamaja, Uue Maailma, Kassisaba maine tõuseb, tehakse maju korda, aga korterihinnad kerkivad ka lakke.

On. Minu teada on Kassisaba korterid kallimad kui vanalinnas juba. See on mingis mõttes paratamatu.

Jah, kas see tähendab ka mingit elitaarsust: selts koondab edukaid inimesi.

Ja tõsi, see elitaarsuse värk on tendents küll. Et enam "tavalisi inimesi" ei võeta kampa. Mina püüan seda Kassisaba Seltsi hoida avatuna. Uus Maailm oli selles suhtes tõeline põhimõttekindel koht. Isegi siis, kui meil käisid seltsimajas veidrikud, siis keegi ei ajanud kedagi kunagi ära. Vastupidi, mida veidram, seda huvitavam. Alles pärast läks tüütuks, aga ikkagi selline humanism.

Narkareid ja parme on nagu vähemaks jäänud Kassisabas.

Narkareid ikka on ja parme ka. Ja minu meelest tuleb nendega sidet hoida. Meie oma narkarid ja meie oma parmud. Iga küla toitku oma sandid. Kui mingit sidet ei ole, siis aitab ainult politsei, aga nemad ju mingeid rattavargaid ei püüa.

Öeldakse ju ka, et hunt oma uru ümber ei murra või kuidas see kõnekäänd oli.

No lootus on. Aga paljudes külades on nii, et teatakse, kes on varas ja kes on joodik. Mu vanaema näiteks maal, läheb siis, kui tal on traadikera ära varastatud, naabri juurde ja küsib, et kas siinkandis on uued metallivargad liikvel. Naaber venitab vastu, et ei tea, pole näinud. Aga järgmisel päeval on traadikera puuriida peal tagasi.

Eks see on selline idüll ja ideaalne pilt. Aga noh, mingid ideaalid ju peaksid olema.

Kes võiksid tulla Kassisaba Kevadpäevale?

Kõik, kes tahavad. Kassisabalased, kassisabalaste sõbrad, teiste linnaosade elanikud, külalised väljastpoolt, emad, isad, lapsed. Olete teretulnud. Paraad algab kell 13 Adamsoni tänava Tehnika tänava poolses otsas.

Uue Maailma fest ja Kalamaja päevad on ju ääretult popid, kuhu üle linna ja kaugemaltki kokku tullakse. Kas Kassisaba on valmis sama suuri masse vastu võtma?

Vaatame, kuidas meil läheb. Ilm peaks tulema ilus. Ma loodan, et hulluks trügimiseks ei lähe. Aga olgem ausad, ise ka ei kujutanud ette, et see väike kevadpäev nii populaarseks kujuneb. Falgi park on looduskaitseala. Ehk ta säilib ka peale pidu.

Loodame. Kohtumiseni pühapäeval!

Kassisaba Kevadpäeva kohta vaata lähemalt siit.