Kontserdiarvustus: Nina Attali võluv flirt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Nina Attal Autor/allikas: Jazzkaar

Neljapäeva õhtusel 25. Jazzkaare kontserdil vallutas lava 20ndates eluaastates särtsakas Prantsusmaalt pärit kitarrivirtuoos Nina Attal koos ansambliga. Kui Jazzkaare meeskond rahvusvahelisel festivalil Hambrugi Elbjazz esinemas nägi, oli selge, et Eestisse peab ta saama.

Nina Attal hakkas kitarri õppima juba 13-aastaselt. Praeguseks on ta võitnud mainekal konkursil Blus sur Seine viis auhinda ning tuuritab rahvusvaheliselt ka üle Atlandi. Noore ea kohta on tal valminud koos ansambli kitarristi Philippe Deviniga 2011. aastal ka esimene plaat „Yellow 6/17“.

Sellise edukäigu üle ei imestagi, kui näha Ninat Attali laulmas. Kombineerides funki, bluesi, souli ning lisades isegi mõne räpi vahepala, teeb ta muusika atraktiivseks erieelistustega kuulajatele. Ja kuidas ta seda naudib! See teeb kuulajal ka olemise heaks ning kaasaelamise peaaegu kohustuslikuks. Jalg paigale ei jää ja istumist sel kontserdil ei kujuta ma ette, sest Nina energia ning kogu ansambli koostöö tekitab tunde nagu laval toimuks mõnus džässipidu. Niisiis öeldes, et Attal vallutas lava, tegi ta seda sõna otseses mõttes.

Sära, eneseteadlikkus ja kirg, kuid samal ajal ka siirus ning armsus, mis lauljatarist hoovas, oli pigem küpse naismuusiku kui noore tüdruku oma. Kitarrimängus on Nina tõesti talent, hoides pilli nagu muuseas, käsitsedes seda samal ajal laitmatult. Tema vokaal on samuti jõult ning sensuaalsuselt naislauljate tipp. Teda võiks kutsuda džässimaailma Beyonce’iks, kelle aeglasemate ning tõsisemate bluesilugude esituses on täiesti olemas Katie Meluale sarnane õrnus ning ausus.

Oma karakteriga ei jätnud ta aga varju kogu ülejäänud meesterahvastest koosnevat ansamblit. Nii loomingu kaasautor kitarrist Philippe Devinig, trompetist Vincent Payen, Damien Cornelis klavpillidel kui ka minu jaoks silmapaistvaim ja laval muhedaim Sylvain Fétis saksofonil, kandsid ette mitu jõulist soolot.

Esitati muusikat alles väljatulevalt albumilt, samuti eelmiselt plaadilt “Yellow 6/17“. Laujatar valis oma sooloesituseks pala nimega “Freedom” Quentin Tarantino viimasest filmist “Django Unchained”, millesse enda sõnutsi nii armunud oli, et ta pidi selle kontserdikavasse võtma. Just see esitus rahulikuma, intiimsema ning tõsisemana oli kontserdi üks meeldejäävamaid. Ehk oleks isegi rohkem tahtnud näha tema õrnemat poolt.

Kuid ei saaks öelda, et tantsulisemad ning rütmilisemad lood oleks kaotanud intiimsuse publiku ning ansambli vahel. Nina armas flirt publikuga oli kogu aeg olemas. Kõige vahvam moment oli just see, kui lauljatar kitarri tinistades inimeste vahel ringi käis, üldse mitte kuidagi riffidega priisates, vaid rahulikult, justkui mediteerivat jalutuskäiku tehes. Publiku aplodeerimine, tantsimine ning vilistamine oli lakkamatu, vaibudes mõne rahulikuma pala ajaks.

Lõpuks olid igatahes ka külgedele paigutatud istmeread tantsupõrandale minekuks hüljatud ja saalitäis nõudis jalgade prõmmides lisalugu. Ansambel tegi lausa kaks. Lahkusin Merepaviljonist nahk märg ja tuju hea.

Otseülekannet Merepaviljonist vahendasid Klassikaraadios Tiit Kusnets ja Immo Mihkelson, toimetaja Ivo Heinloo ning helirežissöör Teet Kehlmann. Kontsert algab helisalvestuse 21. minutil!

Foto: Jevgeni Kulikov/Jazzkaar

Foto: Kaur Ilves/Jazzkaar

Foto: Siiri Padar/Jazzkaar

 

Toimetaja: Tiiu Laks

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: