Kontserdiarvustus: Cassandra Wilson nagu mõistatus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Cassandra Wilson Autor/allikas: press

25. aprillil Nokia kontserdisaalis esinenud Jazzkaare üks peaesinejatest, Cassandra Wilson, pakkus publikule pőnevust juba lavale ilmumisest peale. Kummaline energia selle naise esitluslaadis ja tema intuitiivsusele toetuv bänd, jättis őhku küsimusi, mis paljudele publikust ei saanudki lőpuks vastust.

Ega alati ju peagi kőik olema selge ja standardne, kuulajale-vaatajale hetkega tabatav.

"So this is Estonia, wow! You are beautiful!" oli lauljatari esimene avaldus publikule, mis sooja aplausiga vastu vőeti ("Niiet see siis on Eesti. Vau! te olete nii ilusad!").

Wilsoni madal ja kähe hääl mőjus maagiliselt, nii nagu tema keha- ja meeleolek. Paljajalu kőndis ta laval, et suhelda muusikutega, vahel käis ta lava taga ja siis ilmus jälle oma lendlevas hőlstis tagasi. Kogu kontsert tundus olevat organiseerimata, tulenev hetkemeeleolust ja publikust, nagu Wilson kinnitas.

"See muusika on Eestis tehtud," kinnitas ta, pidades silmas just seda, et vibratsioon, mis saalist muusikutele vastu kumab, määrab suuresti muusika esituse. Selle järgi vőinuks otsustada, et meie publik soodustas väheke ebaühtlast ja ilma suurema särata musitseerimist. Kontserdi jooksul oli häid hetki, mil bänd hästi kokku kőlas ja mőni muusik isegi naeratas, üldiselt oldi pisut mornid ja otsivad, samas, eks taoline meeleolu sobis ka lugudega, mida Wilson jutustas. Need olid pigem tősised ja tumedad lood. Džässidiivale omast sära ja svingivat kelmikust Wilsonis polnud, pigem ikka see tabamatus, müstilisus. Tundus, et ta on "pilves" ja veidi veider, samas väga sensitiivne muusika suhtes. Ning sensuaalne.

Wilsoni lavaline suhtlemine tema muusikalise juhiga, suupillimängija Gregoire Maret'ga, kandis endas samuti mőistatuslikku energiat, justkui oleks seal olnud veel midagi enamat kui lihtsalt professionaalne suhtlus. Suupillimängijal aga tahaks pikemalt peatuda, tema oli muusikalises mőttes bändi säravaim isiksus. Mänginud koos džässimaailma kuulsaimate muusikutega (Pat Metheny, Marcus Miller, George Benson jt.), jättis mees ise laval tagasihoidliku mulje, tema olek oli tősine ja kauge. Kuni hetkedeni, mil ta soolodes täiesti eufoorias, keha ja meelt avades publikut üllatas. Tema kurblik soolointro kontserdi keskel oli ühtlasi kontserdi energeetiline kőrgpunkt. Wilson istus toolil, valgus oli temalt vőetud ja kuulas, kuidas Maret mängis, nii hingestatult ja ülitundlikult. Jah, Wilsonis oli mingi väsimus ja kes ütleb, et 60-aastasel džässlauljal ei vői sellist väsimust olla? Seda enam, kui see sobib bluusiga. Ehk bluus ise ongi vorminud lauljatari just selliseks.

Olgu kuidas on. Kahe Grammy omaniku hääl kőlas sama hästi kui salvestustel ja teatud őppetunni vői kogemuse andis kontsert kindlasti. Kőik ei pea olema alati nii särav ja perfektne. Muusika on tundlik ja seega muutuv, mitte tingimata püsivalt kindel ja muutumatu.

Toimetaja: Tiiu Laks

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: