Arvustus, Pat pani pärja pähe: Jazzkaare lõppkontsert

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Pat Metheny Jazzkaarel Autor/allikas: Rainer Ojaste

Kõlab vist tõesti kui kroonu kõnest võetud, aga tõsi ta on, et kitarrist Pat Metheny ja tema bänd kroonisid veerandsaja vanuse Jazzkaare festivali viimase kontserdiga vääriliselt.

Ehk – võrratult, vägevalt, võimsalt ja nii edasi – juba oma kohalolekuga ja mõistagi,  heameel tõdeda, et ka pühapäevaõhtuse esinemisega.
Pat tõi kontserdikavva mõned oma varasemad lood, legendaarsetelt albumitelt „Song X“ ja „80/81“, mis endalgi kuskil plaadihunnikus olemas, aga üldiselt kulges repertuaar praeguse ja tõesti lahedalt ( ehk mitte paduakadeemiliselt) profi pundiga tehtud lugusid ja improvisatsioone tehes. Veidi 2012 aasta albumilt ja tänavuselt "Kin" – kauamängivalt.
Pat alustas soolona kui siilionu istudes kitarriga kaisus – ja kasvatas bändiliikmetega vähehaaval haaret ja dünaamikat. Enamasti seisis Pat siis juba püsti ning seal meenutas augustis 60 saav Metheny oma kahupeaga juba monumentaalset rockstaari. Noh, tegelikult ongi ta ju ise parimas mõttes staar par excellence .

Bänd kergitas oma lood vahepeal tõeliseks kõikeallutavaks atmosfääriliseks orkestrisaundiks ning - lõpetas taas kammerlikumas, intiimsemas õhkkonnas. Lõpuduetid olid tõesti haaravad ja sobisid kuidagi suurepäraselt kohtumist päädima. Saime kuidagi veel lähemalt tuttavaks muusikute Chris Potteri (saksid, flööt, bassklarnet), Ben Williamsi (kontrabass, bass) ja Antonio Sancheziga (trummid). Kui viimased kaks, tõmmumad poisid on ehk kaugelt juba nö bändimeeste moodi, siis härra Potter näeb välja kui tavaline „suva sepp“ tänavalt. Aga kui võttis kätte ja asus oma pille puhuma – täiesti kui John Coltrane oleks püünel.
Itaallane Giulio Carmassi, kes liitus esinemise keskpaigas, tõi mängu klahvpillid ja elektroonika, mis aitaski koos Pati „isemängiva“ Orchestreioniga helimaastikud ikka väga mastaapseks kasvatada. Ka Giulio trompet säras värskendavalt. Paljude kuulajate vahest ootamatuks rõõmuks lasi ilus itaalia poiss korra oma ilusal lauluhäälelgi kõlada ning kindlasti leidus (nais-publiku seas?) neid, kes oleks lisagi kuulanud. Siinkirjutajale sellest piisas. Kui oleks oma soovi saanud lisada, oleks kindlasti kuulanud veel midagi Pati 70-te/80-te reps'ist.

Aga iseenesest oli kontserdi and külluslik, nii kvantiteedis kui kvaliteedis, nii et ka ses mõttes pole etteheitel kohta. Mõeldud oli publikule, midagi sai ilmselt iga muusikasõber. ( Ehk küll mitte eriti üks väike tüdruk, kes siinkirjutaja läheduses oma saatja süles ilmselt midagi turvalisemat otsis, loodetavasti pisike piiga ei saanud traumat ja ei vihka jazzi elu lõpuni)

Midagi kõigile - ikka Pati mõttes seda kõikvõimalike mõjude, stiilide kokkusulatamist, mille peale ta meister on. Aga isegi kõige sentimentaalsematel ja iseenesestmõistetavamatel ballaadihetkedel on Patil midagi üllatuslikku kaasa anda.
Nii et aitüma 25.aastasele Jazzkaarele ja Anne Ermile ( kes kontserdi alguses ütles, et on oodanud Pat Methenyt festivalile 20 aastat) ja Patile ( kes õhtu sees publikule poetas, et on oodanud siiapääsemist juba 40 aastat!)

Jazzkaarele ja Anne Ermile ning kõigile tiimi tublidele tüdrukutele ja poistele soovime järgmist hoogsat ja sisukat 25 aastat.

 

 

 

 

 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: