Arvustus: Damon Albarn üllatab "traditsiooniliste" lauludega
Uus plaat
Damon Albarn
Everyday Robots (Parlophone)
8/10
Damon Albarn on sel sajandil loonud ja plaadistanud erinevate koosseisudega: elektroonilist art-poppi Bluriga (grupi viimane album, Marokos tehtud "Think Tank"), novaatorlikku hiphoppi Gorillazega, hiina ooperit Monkeyga, Kongo DV andergraundset klubimuusikat DRC Musicuga, Mali folki indie-võtmes Mali Musicu projektis, veelkord aafrikat Aafrika ja Euroopa muusika ristandis Africa Express, briti kammermuusikat uusklassika ja avangardi puudetega Dr. Dee projektis, improvisatoorset funki Rocket Juice & The Mooniga ja nukraid moodsa Inglismaa linnaballaade The Good, The Bad & The Queeniga. Palju on nimetamata, sest ta produtseeris koos leibli XL bossi Richard Russelliga (käesoleva albumi produtsent) ka Bobby Womacki viimatise plaadi, on kirjutanud koos Einar Örn Benediktssoniga filmimuusikat jpm. See kõik on juhtunud 21. sajandil, PÄRAST aktiivset perioodi eksperimentaalpopgrupiga Blur 90ndatel.
Millega enam üllatada? Alžeeria geto-techno või 50ndate salongijazz footwork'i taktis enam Albarni puhul ei jahmataks. Traditsiooniliste autorilauludega pop-album üllatab küll.
Lood on rahulikus tempos, mõtliku loomuga, välja arvatud "Mr. Tembo", ka melanhoolses toonis, kõik nad on klaveril kirjutatud. Tekstid - millest briti muusikapress selle albumi puhul eelkõige kirjutab, - süüvivad endasse ja paljastavad Albarni minevikust mõndagi, näiteks tema heroiinisõltuvuse 90ndate lõpus kuni nullindate algul. Tegelikult on suuremgi osa autori emotsionaalsel elulool, kus ta alustab lapsepõlvest ja lahkab oma eluetappe sõltuvalt ajast ja kohast. Psühhogeorgraafiline muusikaline fotoalbum. 9aastane Damon jalgrattaga. Kust ta tuli, kuidas ta kujunes selleks, kes ta on: renessanssmees, kes läheb aja ja vanusega muusikaliselt ja ideeliselt aina avaramaks, uuenduslikumaks ja nooruslikumaks, olles oma konservatiivseimad albumid teinud varase Bluriga (briti 60ndate rocki mõjud jne). Benjamin Buttoni juhtum.
Varem on Albarn ikka laulutekstides rääkinud maailma asjadest nii otse kui mõistu, olnud ühiskonnakriitiline, loonud kirjanduslikke ja värvikaid karaktereid.
Kuidas siis juhtus, et 46aastane igirabeleja tegi sellise toreda tavaliste lauludega plaadi? Tagasivaade säravale senisele elule nukras keskeakriisis? Ikkagi rahunemine? Keskeakriisi pole ta salanud, võibolla on see loomulik, ütleb ta. Ent Albarni puhul on igasugune kriis loominguliselt viljastav.
Need laulud siin plaadil ei ole konventsionaalsed poppalad vaatamata formaadile, tempole ja toonile. Kuulake näiteks "Hollow Pondsi", tegelikult ükskõik mis pala, need on isikiupäraste harmooniatega, kummaliste noodiridadega, otsingulise produktsiooniga lood, mille harjumuspäraseim element on Albarni laul, kohati hingestatud ja igatsev, siis jälle resigneerunud ja käegalööv, igatahes erinevatest emotsioonidest laetud. Seejuures käitub ta siiski nagu klassikaline laulja-laulukirjutaja: laul on esil, sõnad rõhutatud, vokaalpartiid on korralikult esitatud ja efektideta kõlama pandud.
Ala, kus on muusikalist avastamisrõõmu, on ikkagi taustahelide maailm: kogu instrumentaalne muusika sel albumil on aeglane essents Albarni senitehtust: siin on vihjeid glitchop'ile, ambiendile, briti mõttepopile a la Talk Talk, David Sylvian, Blue Nile, Harold Budd; erinevate Aafrika nurkade muusikakultuuride mõjusid, novaatorlikku elektroonikat, sämpleid, ja live-pillide partiisid, mille käiku on keeruline ette ennustada, aga mis omavahel astuvad siiski üllatavatesse dialoogidesse. Ning kuna esituslaad on tasane, siis tulevad aegluses paremini esile detailid ja mikrotasandid. See on imelik maailm, mida me kuuleme.
Seega jääb ikkagi muusikaline tekst põnevamaks autori eluloolisest, sõnad on kõigest sõnad, samas kui muusikalised helid võivad tähendada nii kaugele välja kui meie kujutlusvõime ulatub.
Damon Albarni esimene sooloalbum tahab tähelepanu ja siis on tal midagi vastu ka anda.
Vaata Damon Albarni esitamas pala "Mr. Tembo" eile Jools Hollandi show's: