Kõik on templirüütlid

Itaalia semiootiku, filosoofi, kirjaniku ja keskaegse esteetika spetsialisti Umberto Eco “Foucault’ pendel” on akadeemiline teoloogia ja kodukootud maagia, romantiline armastusromaan, filosoofiline mõistujutt, peadpööritav interkontinentaalne seiklus, maiste mõistatuste käsiraamat ja ihade alkeemia labor. Salateaduste avalik teatmik ja abstraktse tasandi kahesus, miljonilistes tiraažides leviv väljavalitute konspiratsioon ning kõikuv rippsild vaimurüütelkonna sajanditevahelise üleilmse vandenõu vahel.

Abstraktne vandenõukavand rändab ajastust ajastusse, peast pähe, vandenõust vandenõusse.

Intellektuaalne superstaar Umberto Eco on tõenäoliselt rohkem kui kord habemesse muheledes kirja pannud uskumatult mitmekihilise teose, mis paneb ägama vähetuntud põnevate faktide väärika ja raske koorma all. Samas on tuhande ja ühe pisiasja nutikatesse detailidesse peidetud rohkelt ilu ja põnevust. „Foucault' pendel“ on ühteaegu purustav ja loov teos.

Ei ole põhjust imestada, et Eco peamiseks ilukirjanduslikuks triumfiks peetud särava teose „Foucault' pendel“ (1988) eestindust pidi nii kaua ootama. Veerand sajandit on muidugi pikk aeg. Arvestame, et siis oli veel ilmumata Dan Browni popkultuurne romaan „Da Vinci kood”. See teos kasutaski küll rohkem poppi kui kultuuri ja põhines suures osas säravamate kirjanike loomingul. Kummalised ideed on alati leidnud viljaka pinnase, meenutagem Eestis hiljuti avalikkuse ette toodud mõõga- ja mantliihara usu- ja poliiteliidi esindajate otsest seotust templirüütlitega! Kuni on ideid, seni on uskujaid.

Rohkem kui veerand sajandi eest Eco poolt kirja pandu on puhas intellektuaalne tulevärk, surmapõlgav hüpe okultistlike teooriate kaardistamata merre ja kaelamurdev sõit ajaloo Ameerika mägedes. Nii ei jää üle muud kui sügavalt kummarduda tõlkija Mailis Põllu ees, kes selle vägitüki lõpuks teha võttis ja sellega ütlemata suurepäraselt hakkama sai. Lummav raamat, mida naudid nagu haruldast ühelinnaseviskit sõõm sõõmu haaval õhtust õhtusse ja vahel piilud hirmuga nestet vastu valgust, et kui kauaks teist veel jätkub, sisimas kipitamas hirm, et mida siis ette võtta, kui see pudelitäis naudinguid viimaks otsa saab, kust leida talle väärilist järglast?

Eco mässib asja sisse ka üsna levinud väite, et kogu natside ladvik oli seotud uussalateadustega. Hitler olnud samal ajal meediumivõimetega kimeda häälega konn mätta otsas kui ka pistik ja bioloogiline menhir, kes suutnud mõne kodustatud druiidi abil astuda ühendusse maapõue salajaste süvavooludega. Mõneks ajaks sellest isegi piisas, siis aga said patareid tühjaks.

Inimolenditele on sageli kuidagi solvav olla kandev osa teooriast, et elu sai alguse pimedast juhusest. Seetõttu on tore loota, et oled osa kellegi Plaanist. Paljude religioonide maailmapildi keskmes on ettekujutus endast kui osalejast ühes sajanditepikkuses protsessis, mille alguspunkt oli maailma loomise juures ja mis finiieerub viimase kohtupäevaga, mil saab kõik selgeks ning igaühele mõõdetakse väljateenitud osa. Rituaalides osalemine annab selles aegade suurimas draamas osalemises omalaadse pidepunkti ja ankruplatsi, tekitab vahetu osalemise efekti, toob pühaduse lätte otse nina ette kätte ja ning loob kõditavalt mõjusa tunde teatud piiramatuna näivast võimust, mille kätes on suurte protsesside suunamine.

Pole kindlat punkti, kus pendel peatub. Eco sädelev pendel vihiseb perpetuum mobile'na alateadvuse salapäraste jõudude saatuslike kvadraatide kohal, vahel lähenedes, vahel kaugenedes. Pole teada, kust ta alustas oma esimest võnget ja pole teada, kas ta kunagi peatub.