Arvustus: superstaar Nero ({{commentsTotal}})

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lend
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lend Autor/allikas: TÜVKA

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti X lennu tudengid on hakkama saanud vaimuka, tempoka ja mängulustist pakatava lavastusega, millega tehakse vaatajale uskumatult hästi selgeks, et rahvas kannatab tõesti kõik välja, kui valitseja jumalik käsi talle aeg-ajalt tasuta tsirkust ja leiba jagab.

“Nero”, Teater Must Kast ja Tartu Uus Teater, esietendus 15. mail 2014 Von Krahli Teatris
Autor: Mati Unt
Lavastaja: Lennart Peep
Kunstnik: Birgit Landberg
Videokunstnik: Rauno Polman
Liikumine: Jaanika Tammaru
Valguskujundus: Rommi Ruttas
Helikujundus: Lennart Peep
Lavavõitlus ja akrobaatika: Märt Koik
Lavakujunduse teostus: Andreas Mäll (Tartu Uus Teater)
Osades: Kaarel Targo, Kaija M. Kalvet, Fatme Helge Leevald, Silver Kaljula, Kristo Veinberg, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Lauri Mäesepp ja Karl Edgar Tammi

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti X lend on oma seekordse diplomilavastuse alusmaterjaliks valinud Mati Undi postmodernismi selle enda meetoditega pilava näitemängu “Keiser Nero eraelu”. Teatritudengid on omalt poolt “Nero” temaatikat ja väljendusvõimalusi laiendanud sedavõrd, et lavastus mõjub isegi kaasaja poliitiliste sündmuste kriitikana üllatavalt vaimuka ja tabavana.

Lennart Peebu lavastuses kujutatakse Nerot egomaniakist hüsteerilise hädapätakana. Seega üsna tüüpilise diktaatorina. Nerot kehastav Kaarel Targo annab ilmekalt edasi peategelase psühholoogilise ja sotsiaalse arengu. Kui algul otsib oma ema Agrippina kavalusega võimule tõusnud valitsejahakatis lõbu alamate mõnitamisest ja piinamisest, siis edaspidi hakkab ta vähehaaval mõistma oma tegelikku nõrkust ja haavatavust. Sellevõrra rohkem nõuab ta aga enda kui võimukandja jumaldamist, muutudes sel moel tülikaks nii emale, abikaasale-õele kui lõpuks ka oma truule armukesele. Nõtkelt ja loomulikult on kujutatud situatsioon, kus kukutatud keisri lähimad toetajad-kannupoisid oma isandast lahti ütlevad – lõpuks on ju kõige tähtsam ikkagi enda ja oma pere igakülgne heaolu.

TÜ VKA tudengite mäng on tervikuna mõjuv ja imposantne. Kui etenduse alguses ei lähe mäng kohe vajaliku hoo ja jõuga käima ning tundub isegi, et noored näitlejad on hädas ebakindlusega, siis teisest veerandist alates on laval tunda väge ja heast kokkumängust kasvavat sünergiat. Nagu mainitud, on Kaarel Targo Nero ebakindel väike inimene, kes ei suuda üle olla ei iseendast ega olukorrast, kuhu ta on sattunud. Hirmu ees kaotada võim või olla rahva seas vihatud püüab peategelane ühelt poolt abi leida alamate terroriseerimisest, teisalt aga kunsti kaudu õilistumisest. Ainuüksi kirjeldus põleva Rooma taustal oma luulet lugevast Nerost on ühtaegu nii õõvastav kui köitev. K. Targo Nero meenutab selgelt kaasaja pimeda võimuiha ja eneseimetluse all kannatavaid valitsejaid – nagu näiteks Vladimir Putinit või veel eriti Põhja-Korea diktaatorit Kim Jong-uni. Ka Nero retoorika meenutab paljuski nimetatud riigijuhte, kui ta annab käsu süüdata Rooma, et siis selles roomlaste-vastases kuriteos vihatud ja peljatud (vara)kristlasi süüdistada. Kuigi lavastuses on selgeid vihjeid päevapoliitikale, ei jää see õnneks ainult teatritegelastele vastumeelse valitsemiskorra kriitikaks.

Ehkki “Nero” üldine tundetoon on hüsteeriline, ei muutu lavastus emotsionaalselt kurnavaks. Nero ema kehastav Kaija M. Kalvet jääb rollile kohaselt vaoshoituks ja väärikaks ja seepärast osutub tema mõju pojale veenvaks. Eredalt ja jõuliselt tõuseb laval esile Nero armukest mängiv Fatme Helge Leevald, kes osutub ühtlasi ka üllatavalt võimekaks lauljaks ja tantsijaks. Lavastuse kontekstis, mida iseloomustab ülepingutatud ja teatraalne mängulaad, jäi Laura Niilsi Octavia (Nero õde ja naine) oma püüdliku realistliku mängu sisendusjõuga natuke kahvatuks ja väheütlevaks. Kuid see võib olla ka lavastaja teadlik valik, et luua Octavia emotsioonide kaudu lavastusse veel üks võõrandumisefekt (mängust väljaastumiste jms kõrval). Sest ka Lauri Mäesepa ja Karl Edgar Tammi kehastatud Nero jooksupoisid mõjusid oma ülipüüdliku koketeeriva pugejalikkusega enam kui kummaliselt. Ent seejuures olid mõlema noormehe tegelaskujud nauditavalt vaimukad.
Diplomilavastusena paistab “Nero” tükina, kus teatritudengid üritavad – nii palju kui võimalik – näidata seda, mida nad juba teha oskavad, ning seetõttu tuleb sisse ka ilmseid liialdusi.

Seepärast olnuks ehk mõistlik kõik mängutehnilised võtted koondada lavastuse vaheossa, mis pealkirjastatakse tinglikult “Tsirkuseks ja leivaks”. Nii-öelda 15-minutiline vaheaeg, mille alguses ulatatakse publikule leiba kas tahkel või vedelal kujul, kujuneb tõeliselt põnevaks vaatemänguks. Nimelt etendavad punastesse kapuutsidega tunkedesse riietatud näitlejad (väljaarvatud Nero, kes on kostümeeritud triibuliseks kaslaseks) suure juhi ja õpetaja välja pakutavaid etüüde, mis küll mõjuvad justnagu improvisatsioonina, kuid mida nad ilmselgelt siiski ei ole. Etüüdid, mis peavad rahvale leivakõrvast tsirkust pakkuma, on samuti rõhutatult ühiskonnakriitilised. Näiteks “Kaks gladiaatorit”, mis naeruvääristab labast ja brutaalset (igal juhul surmaga lõppevat!) meelelahutust. Või siis etüüd “Pildid imperaatoriga”, kus pilatakse populistliku poliitika teenistuses olevat meediat – algul poseerib superstaar Nero koos aasta emaga (kes parasjagu sünnitab), seejärel suurejooneliste olümpiamängude korraldajana ning lõpuks orbudega, kes sugugi aru ei saa, mida nendega tehakse. Võiks öelda, et üpris valustäpsed osundused.

Birgit Landberg on teinud lihtsa, kuid sümbolistlikuna äärmiselt mõjuva lavakujunduse – keset tühja lava laiutab hiiglaslik troon, millel keiser Nero mõjub väikese ja tühisena. Eriti veel siis, kui keiser trooni poodiumina kasutab. Valguskujundus koos lavasuitsuga annab lavastusele sobiva argireaalsusest irduva fooni. Agressiivse punase valgusega viidatakse ilmselt muu hulgas ka “Nero” alusteksti autorile.

Väga nauditavalt mõjuvad Jaanika Tammaru seatud liikumine ning Märt Koigi lavastatud võitlusstseenid ja akrobaatika, mis jää pelgalt koolis õpitu demonstreerimiseks, vaid liikumisega ilmestatakse tuntavalt lavastuse väljendusrikkust.

Sama võib öelda muusikalise kujunduse ja laulunumbrite kohta. Kõik see haakus tervikuga sedavõrd hästi, et ma ei kujutaks “Nerot” ilma nähtud laulunumbriteta enam hästi ette. Sest vaevalt, et Robbie Williamsi “Let Me Entertain You” juhuslik valik oli. Esiteks astub Nero lavastuse vaheosas ju tõesti üles superstaarina, kes tahab publikut lõbustada ja olla seeläbi armastatud, teisalt on Robbie Williamsi isik (kümnete teiste superstaaride kõrval) hea näide arutuvõitu jumalikustamisest.

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti X lennu tudengid on hakkama saanud vaimuka, tempoka ja mängulustist pakatava lavastusega, millega tehakse vaatajale uskumatult hästi selgeks, et rahvas kannatab tõesti kõik välja, kui valitseja jumalik käsi talle aeg-ajalt tasuta tsirkust ja leiba jagab.

 

 

 

 

 

 

Toimetaja: Tõnu Pedaru



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: