Arvustus: Mis juhtus Von Krahli meeskonnaga Solarise jaamas? ({{commentsTotal}})

"Solarise needus" Autor/allikas: Von Krahli Teater

Stanislaw Lemi ulmeromaani ainetel valminud Von Krahli teatri uus lavastus “Solarise needus” esietendus Noblessneri jahisadamas 7. juunil.

Lavastaja: Marianne Kõrver
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Kunstnik: Liisi Eelmaa
Helilooja: Lauri-Dag Tüür
Videokunstnik: Emer Värk
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Tehnilised lahendused: Enar Tarmo
Graafiline kujundus: Margus Tamm
Näitlejad: Mari Abel, Ivo Reinok, Tõnis Niinemets, Taavi Eelmaa, Andres Ots

Laupäevaõhtune meeleolu Noblessneri jahisadamas ei soosi düstoopilisse Solarise jaama atmosfääri sisenemist: meri sillerdab, publik on elevil ja päike paistab juunisoojalt.

Kummaline, et alustan etendusevälise meeleolu kirjeldamisest, sest tegelikult see ei loe ega peakski lugema. Eriti Von Krahli teatri lavastused kerkivad mälust esile sellistena, mille puhul ununeb totaalselt kellaaeg, linnakära, ilm ja muu olme. Need on alati mõjunud heas mõttes rõhuvalt kogu eksistentsile ja kaasa kutsunud neile omase käekirjaga loodud kummastavasse ja kaugesse aegruumi. Vaataja viiakse kokku endale senitundmatu peegelpildiga, millele ta julgeb etenduse lõpuks ka otsa vaadata.

"Solarise needuse" tarvis jahtklubisse ehitatud kosmoselaev on laiusesse valguv ruum, milles leiduvad teisendatud kujul Stanislaw Lemi raamatust tuttavad paigad: Sartoriuse labor, Kris Kelvini tuba ja annihilaator. Publiku silme ees on projektorite jada, mis lubab suursugust videoinstallatsioonide vaatemängu müstilise Solarise plasmaookeanil toimuvast.

Etendus stardib laeval töötanud teadlase Gibariani (Andres Ots) mõtete ja tunnete saatel. Need näivad teda valdavat vahetult pärast Solarise needusele allavandumist, sest tunnid enne Kris Kelvini päästemissioonile saabumist sooritas Gibarian enesetapu.

Gibariani lahkumine teise dimensiooni jäi ka “Solarise needuse” üheks kõige mõjuvamaks katkendiks. Jaamaruumi taustale projitseeritud galaktika ja kosmilist liikumist saatev tume bassine heli tekitasid hirmuga segunevat ahvatlust selle suhtes, milline tunne valitseks igavikku langedes ennast.

Edasine asjade käik oli raamatu- või filmikogemusega vaatajale tuttav. Just liigne tuttavus oli etenduse nõrkuseks. Tahaks küll vältida tüki võrdlemist raamatu ja Tarkovski ning Soderberghi linateostega, aga varasemate Von Krahli lavastuste puhul on silmapaistvaks tunnusjooneks olnud asjaolu, et iga adapteeringu puhul sünnib algteosest täiesti eraldiseisev kunstiteos. Ometi jäi sel korral puudu oodatud intertekstuaalsest kultuuritekstide segamisest ja viidetega sähvamisest, mis oleks Solarise planeedi filosoofilist sõnumit täiendanud.

Sellist mitmetasandilisust tahtnuks tüki nagu “Solarise needus” puhul näha mitte niivõrd dramaturgilises kui pigem kunstilises plaanis. Ei saa midagi parata, et mälus mõlkus ka meeliülendav visuaalne kogemus Von Krahli mõne aasta tagusest “Gilgameš ehk igaviku nupp” lavastusest.

Kahjuks ei hakanud planeet oma elu nii võimsalt elama nagu Von Krahli seniste tööde heli- ning pildikeele põhjal võiks arvata. Tekkis tunne, et ruumi ei kasutatud tõeliselt kõheda Solarisest painatud jaama atmosfääri loomiseks selle tehniliste võimaluste poolest maksimaalselt ära.

Raske on välja tuua mingit läbini üllatavat või lummavat lahendust. Projektorite jada, mis laes ilutses, pandi täies võimsuses saali kasuks töötama vaid mõnel korral.

Samuti olid laest alla rippuvad baldahhiinkardinad küll huvitavad elemendid, mida kasutati ekraanidena toomaks lavastusse laborisse peitunud Sartoriust (Taavi Eelmaa). Ometi videokunsti võimsus nende peal ei teostunud, sest saali paigutus marginaliseeris selle. Ka etenduse lõpukaader mõjunuks paremini, kui seda oleks projitseeritud tervesse ruumi. Solarise loo hiilgus nõudnuks justkui naelutavamat kulminatsiooni kui väikestesse teleriekraanidesse kuvatud finaal. Mitte, et välk ja pauk peaks alati käima, aga miski peaks võpatama nii, et needus koju kaasa tuleks.

Tehniline sekkumine jäi minimaalseks ilmselt seetõttu, et suur osa loo teaduslikust ja müstilisest poolest, mis puudutas planeedi omadusi, oli kokku tõmmatud paarile dialoogile. Solarise loo temaatilist mitmetasandilisust ei suudetud veidi üle tunni aja sisse mahutada. Nii muutus tükk mastaapsuse asemel hoopis kammerlikuks ning keskendus Solarise loo peateemale - armastusele ning kaotusvalule. Subjekti kalduvusele talle osaks saanud paratamatusega mitte leppida. Mehe ja naise suhte keskmesse tõstmine, meenutades rohkem Soderberghi kui Tarkovski filmiversiooni.

Väga intiimne jutustamise viis oleks töötanud hästi, kui tegelaste käitumine ning lavalolek säilitanuks kliinilisuse ja kõheduse, mis ühel ulmelisel eksistentsiaalse tühjusega varustatud kosmosesõidul valitseda võiks. Näitlemine kaldus pigem aga võõrandusteta liigse dramaatilisuse ja teatraalsuse poole.

Kõige silmapaistvama rolli needuse poolt loodud paranoia edasi andmiseks tegi doktor Snauti kehastanud Tõnis Niinemets. Ka Mari Abel ning Ivo Reinok olid nendevahelise lavalise keemia tõttu mõjuv kooslus. Siiski tundus, et needus sai võitu ja lailivalguvas ruumis jäid tunded kindlalt neljanda seina taha.

Needus õpetas, et universumil on su keha suhtes mingi paratamatu plaan, ükskõik, mida Solaris ka ei kavatseks. Kuigi planeet tahab meid panna uskuma, et inimesele on tagatud kõik nõrkust tekitav, siis tegelikult on tõeline vaid see, mis on määratud ühel hetkel lõppema. Ometi näib meis põlevat teadlikkuse tuli. Tajume, et see, mis tundub tõeline meie tähendusloomes, ei pruugi seda olla. See valusäde, mis planeedi salakavalast leevendusest hoolimata inimhinge hõõrus, tuhmus lavastuse häguse enesemääratluse alla: mitmetasandiline kosmoseodüsseia ei mahu veidi üle tunni kestvasse raamistikku ära.

Kuid nagu intelligentse planeedi mõju ja võim on inimesele hoomamatu, ei avanud ehk ka “Solarise needus” tol õhtul end täielikult. Etenduse põhjal tundus igatahes, et Solarise tekitatud sünge teadmatuse esile kutsumine vaatajas on sama raske katsumus kui igasugune inimlik proov selle taevakeha olemust mõista. Loodame, et Von Krahli trupp jõuab edasiste etendustega Solarise uurimisel tema sügavamate ja huvitavamate kihtideni.

(Fotod: Still-kaadrid ERRi videoloost "Solarise needuse" lava.)



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: