Esietendus 13. juunil Uuskülas Tooma talus
Rakvere Teater

Üllar Saaremäe lavastatud “Üks pealuu Connemaras” toob vaataja ette neli iiri ullikest, kes viskavad viina, klatšivad ja kolgivad puuvasaraga kolpasid. Laval on verd, aga mitte pisaraid.
Mitte et neid viimaseid “iiri näitekirjanduse eksiilis” paha poisi Martin McDonagh’ puhul tingimata olema peaks. Aga…

“Üks pealuu…” läheb käima forte-võtmes ja kerib end üsna muutumatus tonaalsuses läbi kahe tunni ja kahe vaatuse. See annab lavastusele tempo, aga ei kasvanud esietendusel intensiivsuseks, sest teistmoodi hetki – vaikust, pausi, plahvatusi – nappis. Lavastuse kõige jõulisema fortissimo tegi Hannes Kaljujärve hauakaevaja Mick hetkel, mil külaloll Mairtin (Imre Õunapuu) talle esimest korda poolkogemata ta naise surma asjaolusid (millest külavahel ilmselgelt pidevalt kädistatakse) nina alla hõõrub. Sel hetkel oli Mickis tõelist raevu.

Lavastaja täpset autoritabamist näitab napaka Mairtini esimene ilmumine, kui kirikukoori proovist välja visatud täisealine tobukukk nendib, et talle meeldivad ainult jõululaulud. Ning laseb tulla “Pühal ööl” - ja-jah, “Maga, matuste rõõm”… ja me saame aru, miks ja millised jõululaulud meeldivad.

Enamik õhtust aga möödub kuidagi möödaminnes. Sest kõik lavalolijad on pisut liiga ekstsentrilised, hullud või karikatuursed, et neid omaks tunnistada ja neile kaasa tunda. Selle arvel võidab “Üks pealuu…” hulga naerupahvakuid, aga kaotab osa McDonagh’ näitemängust.

Sest inimesed selles pöörases loos, kus surnust üles tõustakse ja hauast kaduma minnakse, on päris. Ja üsna meie lähedal. Toosama väike kogukond, kus kõik teavad kõike, kõik klatšivad kõiki, silme all on naerunäod, seljataga sajatatakse maapõhja… Kui “siin ja praegu” McDonagh’ on, tõestas mulle üks nädalapäevad tagasi siinsamas Eestis tahtmatult pealtkuuldud kõrtsilaua sõnavahetus, mis lõppes lausega: “Sa, raisk, laenasid mult 74ndal reha ja lõhkusid varre ära!!!” Peeglike-peeglike, seina peal…

Miski “Pealuus…” näib olevat ka tõlkes kaduma läinud. Algupärandi briti-iiri segakeele ümberpanemine on ilmselge (ja ehk teostamatu) kübaratrikk, ent nähtud etenduse põhjal ei suudaks ma kindlasti läbida briti elava klassiku Alan Aykcbourni testi: kustutage tekstist tegelaste nimed ja leidke nad sõnakasutuse alusel. Kõik “pealuulased” räägivad sarnast keelt.

“Üks pealuu Connemaras” ei ole lati alt läbi jooksnud suveteater. Lugu jookseb nalja saab, aga laval partneri repliiki naervaid näitlejaid ma ei taha tegelikult näha. Kuigi see on ju nii armsalt inimlik.