Arvustus: J. G. Ballardi tõsieluline minevikuulme
Uus raamat
J. G. Ballard
"Päikese impeerium"
Tõlkinud Olavi Teppan
Sari Ajavaim
Koolibri
Loodetavasti olete näinud Steven Spielbergi filmi selle raamatu põhjal ja kui ei, siis soovitan. Christian Bale näitab, miks temast hea näitleja sai: tal oli see juba lapsena veres. Valdavalt fantaasiakirjanikuna tuntust kogunud kultuskirjaniku J. G. Ballardi südantpurustav lugu sõja jalgu jäänud poisist, kes õppis iseseisvalt ellu jääma eriti julmades tingimustes, harjus elama sõjas ja kodunes vangilaagris. Sest turvalisust on vaja ka kõige ebaturvalisemates oludes ja nii muutuvad räigeimad alandused ning kohutavaimad katsumused omaseks rutiiniks.
Jim on jõukate vanemate laps Shanghais, käimas on aga Teine Maailmasõda ja Jaapan ründab Hiinat. Jim kaotab vanemad, elab mõnda aega hulkurielu ja satub siis jaapanlaste kätte vangi. See tundub tema jaoks parim lahendus: keegi vähemalt hoolitseb, kuigi see hoolitsus väljendub äärmises hoolimatuses, harvades ülihalbades toidukordades ja ebainimlikes elutingimustes.
See on lugu ühtaegu inimese ellujäämisvõimest ka igasuguse ettevalmistuseta ning inimelu väärtuse suhtelisusest. Ballard ei rõhu lugejate empaatiavõimele, vaid läheb väikse poisi sisse ja vaatab maailma tema silme kaudu. See poiss ei oska kaastunnet anuda, ta võtab sündmusi loomulikena ja ilmutab ääretut, ehkki lapselikku ja naiivset nutikust.
Ballard rikastab poisi vaatepunkti suure plaaniga sõjast, mida illustreerib peene detailitabamisega nagu ka näiteks varem juba Ajavaimu sarjas ilmunud "Crashis". Jim ei ole minategelane, vaid sündmuste kese, mistõttu saab lugeja teda ennast vaadelda ja kaastunne tekib lugeja enda sees, nähes kogu pilti. (Kõrvalmärkusena: ma ei tea, miks ei tehta filme, kus peategelast ei ole näha, vaid tegevust näidatakse läbi tema silme.)
Menuka sci-fi-kirjanikuna maalib Ballard pildi sõjast nagu seda vaatamata sõjateema kujutamise ohtrusele kunstis ometi harva teha suudetakse. Tehniliselt on see anatoomiline lähenemine, kus loomult sõjakauge inimene satub eriti jälkide sündmuste keskele nagu Charlie Sheeni tegelaskuju Oliver Stone'i filmis "Platoon" . Nagu ikka erinevate maailmade, erinevate loogikate sobimatul ristamisel lahvatab absurd. "Päikese impeeriumis" võimendab seda Jimi iga: varateismeline, kes alles õpib maailma mõtteid ja asju, peab ühtäkki õppima elu täiesti värdjaliku stsenaariumi järgi. Psühholoogiliselt tekib vaakum, kus mõtetele ja tunnetele, inimese siseelule polegi enam kohta, kogu eksistents pinguldub ühte kitsasse suunda: järgmine söögipaluke, instinkt ellu jääda, vältida olukordi, kus keegi sind tappa võiks. Inimesest saab bioloogiline masin.
Kujunenud asjaolud kuhjuvad ja elu läheb aina hullemaks, sest jaapanlased muretsevad üha vähem vangide, järjest rohkem oma ähvardava kaotuse tõttu maailmaareenil. Sümboolse kumana kaigub raamatu jooksul ka aatomipomm, pidevalt sõeluvad üle taeva "normaalseid" pomme kandvad lennukid: atmosfäär on fantastiliselt õõvastav. Teose sisu ongi märksa ulmelisem kui kasvõi "Crashis", kus näidatakse futuristlikku kimbatust tehnoloogiast innustunud ja seeläbi moondunud psüühikates. Aga kui "Crashis" aimas Ballard sündmuste käiku ette - me muutume autohulludeks, kui nüüd kõige leebemalt ja lihtsustatumalt väljenduda, - siis 40 aastat pärast 2. Maailmasõda kirjutatud "Päikese impeeriumis" kujutas ta tõsielulisi minevikusündmusi nii vahedalt, et tekib kummastusefekt ja raamat omandabki enama tähenduse kui kirjeldada jõledat lõiku ajaloost: see muutub hoiatuseks, kui sürrealistlikuks võivad inimtegevuse tagajärjed muutuda, kui kaob võimalus pidurile vajutada. Selles mõttes on pisike süütu poiss jubedale maailmale, kuhu teda hoiatamata välja kallatakse, ideaalseks kontrastiks ja lakmuseks.
Kui te olete filmi näinud, siis raamat annab ikkagi teistsuguse, valusama, aga kunstiliselt ülimalt peenelt esitatud elamuse.
Jälgi, mida autor ise aastal 1984 romaanist räägib: