Arvustus: Rännak helendusse ({{commentsTotal}})

Telgikoll
Telgikoll Autor/allikas: Henry Griin

“Heleaines”, Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uus Teater, esietendus 16. VI 2014. a Tartu Uues Teatris

 

Autorid-kunstnikud-etendajad:

Mari Mägi

Inga Vares

Mai Sööt

Eve Ormisson

Kristel Maamägi

Keili Retter

Kairi Kivirähk

Henry Griin

 

Et Labürintteatriühenduse G9 ettevõtmist lähemalt vaadelda, tuleks alustuseks püüda selgeks teha, millega on labürintteatri puhul ikkagi tegemist – on see teater või siiski mitte. Tegijad ise ütlevad, et labürintteater on interaktiivne ja kontekstile orienteeritud teatrivorm, kus publikust saab peale vaataja ka kuulaja, nuusutaja, katsuja, maitsja jne. Kui “Heleainesest” lähtuda, siis on teosel küll kindel narratiiv, kuid sellest hoolimata pole tähtsust, mis järjekorras rändaja-kogeja erinevates ruumides asuvaid maailmu-situatsioone läbib. Kuna teoses on kõige muu kõrval omavahel tihedalt põimunud ka etendamiskunst ja osalust eeldav mäng, võib nähtavat-kuuldavat-kogetavat teatriks nimetada küll. Ent siiski pole tegemist “traditsioonilise teatriga”, kus näitleja mängib laval ning publik jälgib teda turvalisest pimedast saalist. “Heleaines” meenutab oma olemuselt ja vist ka eesmärgilt rohkem ürgkogukondlikku rituaali, millest me tänapäeval küll väga palju ei tea, kuid mis oli tõenäoliselt sündmus, kus täiskasvanud inimesed said ilma kogukonna hukkamõistu kartmata osaleda näiteks müütide läbielamismängudel. Rituaalis osalemine-mängimine oli ilmselt elu normaalne osa.

Tundub, et kui läheneda “Heleainesele” kui rituaalsele rännakmängule, saame me teosest ehk kõige rohkem teada. Rändaja-kogeja juhatatakse oma teekonnal päris mitmesse maailma. Alustades lametüüpilisest jaaniõhtust, lõpetades soisel maailmaäärel või pimedas peosaalis. Siinkohal pole tähtis, mis täpselt ühes või teises reaalsuses toimub, sest iga rännuhimuline külastaja saab selle ise välja uurida ja ühes sellega ka rännaku endale meelepäraseks muuta. Oluline on hoopiski sisemine puhastumine, mida teekond pakub. Külaline on kaks tundi sedavõrd hõivatud senitundmatute maailmade kompimise, haistmise ja tundmaõppimisega, et talle ei tohiks teatrimajast väljapoole jäävad mured ja kohustused isegi mitte meenuda. Ja kindlasti pole asi pelgalt vahelduses. Situatsioonid ja reaalsused on tihtipeale välja töötatud niivõrd läbimõeldult, et see annab rändaja-kogeja isiklikule maailmale ja elu pisiasjadele hoopis teistsuguse perspektiivi. Ühelt poolt on võimalik näha, kui palju on meil tühiseid ja tähelepanu mitteväärivaid probleeme, teisalt ulatatakse külalisele hulgaliselt vihjeid selle kohta, kui palju head ja toetavat meid kõikjal ümbritseb, mida me aga kuidagi märgata ei mõista. Ka väike kuuseke võib olla truu sõber ja värske heinaga vooderdatud telk-lugemistuba terve maailm. Kui ürgkogukondlike rituaalide üks eesmärke võis olla inimese emotsionaalne puhastamine, siis seda funktsiooni täidab “Heleaines” suurepäraselt. Lihtsalt ja midagi peale surumata.

Kuigi esmapilgul tundub, et tutvustuses lubatud kombatavat-maitstavat on kuidagi kasinalt, siis lõpuks on seda täiesti piisavalt. Selgub koguni, et kuna igal leidlikult loodud detailil on oma kindel tähendus, ei ole kuskil mitte midagi üleliigset. “Heleaines” on justkui musternäide sellest, et nappide vahenditega võib väga fantaasiarikkalt väljendada isegi kõiksust. Rändajalt eeldatakse vaid veidi kujutlusvõimet ja inimesel peaks seda ju jätkuma.

Sama tähtsad kui külastamiseks avatud maailmad on ka nende teejuhid. Kõik kaheksa autorit-kunstnikku on ilmselgelt väga erinevad isiksused, mis tingib kindlasti ka nende väljendusvahendite ja maailmade valiku, kuid ometi ühendab viimast kui üht neist üks oluline omadus – avatus. On põnev jälgida, kuidas üldiselt üsna reserveeritud ja pigem omaette hoidev eestlane vabale, heasoovlikule ja avatud lähenemisele reageerib. Kes vähem, kes rohkem, kuid usaldavamaks näivad muutuvat kõik rändurid. Ja seda, et ilma usaldava ja vastuvõtliku hoiakuta pole mõtet midagi uut avastama minnagi, pole ilmselt tarvis kellelegi tõestada.

Labürintteatriühendus G9 on koostöös Tartu Uue Teatriga loonud põneva ja tiheda maailmade kobara, mis oma varjatud teraapilisuses täidab ränduri-kogeja heleainsega. Mingem ja kogegem, sest valgust pole ju ka aasta kõige valgemal ajal ülemäära palju.

 

 

 

Fotod on üleval ka kodulehel: http://www.uusteater.ee/?page_id=2725
 

Toimetaja: Tõnu Pedaru



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: