Arvustus. Vaiko Eplik eelistab brünette
Vaiko Eplik
8, "Nelgid"
(Mortimer Snerd)
10/10
Okei, see pealkiri võib olla eksitav, ja see, olgu öeldud, ei ole pandud meeleheitlikust soovist artiklikest hirmsas klikihimus maha müüa. Vaiko Eplik läheb peale tegelikult niisamagi. Kuid päris ilmaaasjata seda pealkirja ma ei pannud.
Kes teeb, see jõuab, on Vaiko puhul täheldatav jätkuvalt. S'il vous plaît, tänavune teine sooloplaat on väljas - kevadisele 7. albumile “Nõgesed” nüüd suve alguseks lisaks 8. soolokas “Nelgid”. Nelgid, hmm, ausalt öeldes, ma ei tea, millal need lilled tegelikult õitsevad ja neid saada on - tundub, et vähemasti nõukogude ajal aastaringselt ja eriti ohtralt naistepäeval märtsis, võidupühal mais, oktoobrirevolutsooni aastapäeval novembris ning – kõigil tegelikult tähtsamatel hetkedel ühiskonnaelus. Nagu ka kristallist vaas. Kõik muu, ok, peale viina, oli üsna defitsiit. Olid need nelgid, mis nad olid, aga nende lõhn mulle meeldis. Ja Vaiko album “Nelgid” ka – soovitan kõigile.
Album on kõlalt akustilisem kui eelmine. Kas just sellepärast, aga veel kuidagi isiklikum, vähem bändilikum küll. Trubaduurilikum, singer-songwriter'likum. Folk-rock, mis meenutab esimesena mitmeid artiste 1960-te lõpust, 1970-te algusest, sealhulgas õige veidi ka tollasest psühhedeeliast. Miskipärast turgatavad kohe pähe brasiillased Chico Buarque ja Gaetano Veloso. ( Ega ometi palli mõju?; ilmselt pigem sarnase mõju-avatuse, väikse bossa-viite, eklektilisuse, kergelt teatraalsegi emotsiooni pärast) ) Aga noh, lisaks rida tegijaid 70-te west coast'ilt USAst, ja Crosby-Stills-Nash jne. See aga selleks, sest “Nelgid” on samas väga eestilik, maalähedane, mitte pelgalt vaid eestikeelne. ( ja salvestatud vist suuresti Rapla lähedal Pae külas, Kalda talus) Meeleolult meenuvad ka mingid meie lastelaulud ja - maestro Naissoo Uno. Keda voila, Vaiko ka plaadil teiste seas tänab.
Album on tundega tehtud. Ütleme, pigem isegi - südamega. On jah - väga südamlik, ja südamemurdmise teemat ja südame-metafooriat leidub mitmesugust. Ja eneseiroonia, mitte küll (õnneks) enesehaletsuse võtmes. Armastus, muidugi, on vist suurim teema. Ja album on pühendatud Vaiko emale. Väga ilus.
Vaiko on albumil sõnas ja teos üheltpoolt kui üksi, a samas päris siiski mitte. Kaunid naised või – pigem hea ja kaunis naine on lähedal. Ning tegelikult ka - toetavad eri neiud-lauljatarid vokaalselt ilusa häälega, tükiti kui duetti tehes. Kristel Eplik, näiteks on, küll mitte niivõrd jõuliselt kõlaliselt, aga kontseptuaalselt fookuse osa paaris loos. “Mina ja Mr Bean” eriti ( “...ma jõuluks ei soovikski, kui et sa oleks siin, veel kunagi”) ja “Suudluste aeg”. Seltskonnalehed saaks siit ehk suhtedraama osas spekuleerimisainest.Tegelikult on albumi valmimisel abilisi, muusikuid, enamgi, kui naishääled.
Albumi iseeenest rock'ilike lugude seaded ja kõla akustilisus ning kammerlikkus viitavad pigem sobivusele mõnes filmis, teatrilavastuses? Vaid “Kuningal on külm” on rokim. Lõpetab kosutav ja mahlakas groovy instrumentaal “Tiitlid”. Ongi nagu filmi stoori the end, lahtiste otstega...täis lootust, igatsust ja ootust.
PS: Veel veidi sellest magusmaalilisest - idüllilisest kaaneümbrisest - don't judge a book by its cover, eks ole, aga samas - why not. Vaikol pole sooloalbumil nii romantilist cover'it olndki varem vist.