“Üks pealuu Connemaras”
Autor: Martin McDonagh
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Kristi Leppik
Tõlkija: Külli Seppa
Osades: Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Ines Aru, Imre Õunapuu ja Velvo Väli
Fotod pärinevad Rakvere Teatri kodulehelt.

Viieteistkümne aasta jooksul on Rakvere Teater lavale toonud kogu Martin McDonagh’ Leenane’i triloogia. Kui triloogia esimest (“Leenane’i kaunitar”, Vanemuises 1999. aastal esietendununa “Mägede iluduskuninganna”) ja kolmandat osa (“Connemara. Üksildane lääs”) on Eesti teatrites mängitud juba kahel korral, siis teist osa pealkirjaga “Üks pealuu Connemaras” etendatakse nüüd alles esimest korda. Ja seda ilmselt seetõttu, et “Üks pealuu Connemaras” on Leenane’i triloogia teiste näidenditega võrreldes dramaturgiliselt mõnevõrra nõrgem.

Kui “Leenane’i kaunitar” ja “Üksildane lääs” on oma sündmustiku poolest mitmekesised ja küllalt lobeda tempoga, siis “Üks pealuu Connemaras” takerdub liiga tihti küll vaimukatesse, kuid siiski ülemäära pikkadeks ja lohisevateks muutuvatesse dialoogidesse. Ka tegelaskujud tunduvad McDonagh’ triloogia teiste näidenditega võrreldes natuke lihtsad ja pinnapealsed. Aga kui “Üks pealuu Connemaras” meelelahutuslike suvelavastuste konteksti paigutada, siis sinna sobib ta suurepäraselt – on absurdseid süžeepöördeid, vahedat huumorit ning nauditavalt ja vaimukalt arenevaid dialooge.

Iiri päritolu Martin McDonagh’i näitemängud on Eesti teatrilavadel (nagu tegelikult mujalgi Euroopas) olnud väga populaarsed. Ainuüksi asjaolu, et nii väikeses riigis (hoolimata sellest, et tegu on suure teatrimaaga) nagu Eesti on nimetatud näitekirjaniku loomingut viieteistkümne aasta jooksul lavastatud üheksal korral, räägib enda eest. Ja ega menu põhjust polegi vaja eriti kaugelt otsida. Nagu Briti saarte asukatele, näib ka eestlastele olevat meelepärane vaimukas ja mänguline kõnepruuk ning must, et mitte öelda lausa morbiidne huumor. Ja seda kõike leidub McDonagh’ näidendites hulgem.

Üllar Saaremäe on lavastajana suutnud lobeda ja liikuva teksti õnnestunult elama panna. Hannes Kaljujärve ja Ines Aru tegelaskujud on kindlasti kõige detailitäpsemad ja terviklikumad. Tundub, et neile kahele tegelasele on näidendi autor ka rohkem tähelepanu pööranud ning sellega näitlejate töö oluliselt kergemaks teinud. Hannes Kaljujärv hauakaevaja Mick Dowdina on jõuline, rohmakas ja kompromissitu. Ja kuigi kohati võib aimata tema sisemise tundeelu rikkust ja heitlikkust, ei väljendu see teatrilaval sel määral kui ehk peaks. Kui seda puudujäägiks pidada, on see pigem kivi näitekirjaniku kapsaaeda, sest süžeekeerdkäikude huvides on ta pidanud laskma Mick Dowdil oma olemust ja mõtteid varjata. Selles pole McDonagh aga suutnud piisavalt täpne olla, mistõttu võivad hauakaevaja mõttearendused ja tegutsemismotiivid mõneti segaseks jääda. Kui Mick Dowdi suhtes jääb õhku teatav salapära, siis Ines Aru kehastatud Maryjohnny Rafferty ongi lihtsalt napsi- ja kuulujutumaias külaeit. Sellisena on Ines Aru roll igati selgepiiriline ja täpne. Midagi ei jää puudu, midagi ei ole üle – ilus, napp mäng.

Seevastu Velvo Väli politseinik Thomas Hanlon mõjub karikatuursena ning meenutab kangesti näitleja üht varasemat rolli – salapolitseinik Bretschneiderit 1998. aastal esietendunud “Vahva sõdur Švejkis”. Thomas Hanlon jääb pealiskaudseks ja pigem Velvo Välile omaste stamplahendustega mängituks. Väli mängib rolli vaistupõhiselt tugeva keskmisega ära, aga see on ka kõik. Näitleja puhul, kes vajab nii ümberkehastumisel kui ka uue karakteri loomisel lavastaja jõulist suunamist, eeldanuks rohkem Üllar Saaremäe tähelepanu ja abi.

Möödunud aastal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud noore näitleja Imre Õunapuu mängitud naiivne huligaan ja hauakaevaja abiline Mairtin Hanlon on küll nooruslikult keevaline, kuid psühholoogiliselt siiski rabedavõitu, mõneti ehk isegi ebamäärane. Kuigi Martin McDonagh on näidendi tekstis Mairtini tegelaskuju loomiseks piisavalt “alusmaterjali” andnud, jääb Imre Õunapuu roll ometi pinnapealseks. Tundub koguni, et tema mäng ei haaku piisavalt ülejäänud trupiga. Ning seda just mängu emotsionaalse äärmuslikkuse ja kohati lausa hüsteerilisuse tõttu. Küll aga tuleb Õunapuud kiita energilisuse ja mängulusti eest, sest sellega annab ta lavastusele hoogsust juurde. Pole vist palju öelda, et ta nakatab oma pulbitseva mänguga teisigi.

Kui üldiselt jookseb etendatav lugu süžeeliini loogiliselt järgivalt, siis seda enam tekitab küsimusi täiesti motiveerimatult lavastusse integreeritud rõhutatult koomiline tantsunumber. “Üks pealuu Connemaras” on ise juba sedavõrd humoorikas ja köitev näitemäng, et vaevalt publikul nii igav hakkab, et tema tähelepanu taaskoondamiseks sedasorti arusaamatuid ja vähenaljakaid etteasteid tarvitama peab.

See, et suvelavastusi kõikvõimalikes erinevates paikades mängitakse – alustades rabadest ja lõpetades liivakarjääridega –, on tänapäeval juba üsna tavaline. Selles mõttes on vaadeldava lavastuse mängukoht Lääne-Virumaal Tooma talus suurepärane valik. Paekiviseintega rehealune on teatrisaaliks justkui loodud. Ka elumaja taha kiviaiaga piiritletud heinamaanurka rajatud surnuaed on veenev ja mõjus.

Kristi Leppiku lavakujundus on ühelt poolt lihtne ja loomulik, kuid teisalt väga täpne ja detailirikas. Muusikalises kujunduses on asjakohaselt ja huvitavalt ühendatud n-ö lindimuusika ning Jaanus Põlderi õpilastest koosnev iiri folki mängiv trio. Iseenesest ju lihtne võte, aga see mõjub vaheldust pakkuva suvelavastuse kontekstis igati värskendavana.

Kui arvesse võtta üle kogu Eesti mängitavate meelelahutuslike suvetükkide koguhulk (millest ilmselt kellelgi täit ülevaadet ei ole ega võigi olla) ja nende üldine kvaliteet, siis Rakvere Teatril pole küll millegi pärast häbeneda. “Üks pealuu Connemaras” on suvelavastuseks igati hea valik – lugu ei ole ülemäära keeruline või süvenemist nõudev, selles on rohkelt vaimukat absurdihuumorit ning põnevaid sisulisi käike. Kuna ei lavastaja, kunstnik ega ka näitlejad pole oma tööd kergekäeliselt võtnud, on tulemuseks igati korralik suvelavastus. Kes võllanalja ei pelga, sõitku Tooma Tallu Uuskülas.

Vaata tutvustavat videot: