Arvustus. Uus ja vana Melchior jätavad õhku ahmima ({{commentsTotal}})

Indrek Hargla
Indrek Hargla Autor/allikas: PM/Scanpix
Uus raamat: Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika". Varrak

Kui Indrek Hargla nüüdseks eelviimase „Apteeker Melchiori ja Pirita kägistajaga“ tundusid mitmed niidiotsad sõlmitud saavat, siis „Tallinna kroonika“ jätab vastupidiselt mitmed niidiotsad hargnema.

Hargla jätab lipendama mitu päris huvitavat lõime, mis tahes tahtmata suunab mõtte küsimusele, millise lõime ümber järgmine raamat punutakse?

Lõim 1: Kes sureb järgmisena?

Raamatust ei puudu troonidemängulikult võimalus, et kohe-kohe saab otsa mõni narratiivi seisukohalt oluline tegelane. Ehk siis saabki – munk Hinric, kes esimesena eriti kristlikus mõttes vääritul moel otsa saab.

Üldiselt viib taoline tegelaste tapmine paratamatult mõttele, et kas nii hakkab autor otsi kokku tõmbama, et Wakenstede saaga lõpule jõuaks? Vana Melchiori iga vaadates ning võttes arvesse asjaolu, et 15. sajandi Tallinnas ei elanud mehed ülemäära pikka elu, siis vast pole enam kaua oodata. Kuid Melchiori raamatutele omaselt on iga tapetu, kaduma läinud või ristikäigule suundunu asemele nagu varrukast võtta keegi hästi unustatud uus tegelane.

Lõim 2: Talendid koju?

Tallinna sündmustega paralleelselt kulgev Lübecki tegevusliin noore Melchioriga toob tagasi romantikanoodi, mis vana Melchiori abikaasa Keterlyni surma järel mõnevõrra ära tuhmus. Ärgu pandagu pahaks – tapatööde kõrvale kulub ju alati väike roosa noot õrnema soo poole lugejaile.

Kui vana Melchiori eluleek, mis „Pirita kägistajas“ juba üsna väikeseks kahanes, päriselt kustuma peaks, on Hargla pannud Lübecki kõrvalliiniga idanema võimaliku süžeeliini jätku.

Noor Melchior on Lübeckis tagasiteel Tallinna, kuid Veneetsia iludus naelutab apteekri südame suure Hansalinna külge. Ehkki ilmselt mitte nii lootusetult, et noor apteekrisell tagasiteed kodulinna ei leiaks.

Sellega saaks kogu Melchiori tsükkel tegelikult ringi peale ning algaks taas sealt, kus „Oleviste mõistatus“.

Hargla pakub muhedalt mitmekihilist teksti. Võtame kasvõi näiteks Lübecki meister Notke, kelle juurde noor Melchior õnne ja õnnetuse koosmõjul satub. Lübecki meister Kersten Notke on nimelt sõna otseses mõttes on surmameister teenides raha kunstiga, mida tänapäeval plassilt palgamõrvaks nimetatakse.

Omal salamõrtsuklikul moel, paneb Kersten Notke üsna üheselt mõtte liikuma seosele Bernt Notkega. Arvestades, et Bernt Notke oma eluajal tõepoolest oli ka Lübecki kodanik ning sündinud 1435. aastal, võiks Tallinna „Surmatantsu“-Notke olla Kersten Notke järeltulija. Ehkki tõsi, ainsana ei pea paika asjaolu, et Bernt Notke sündis Lassanis, mitte Lübeckis.

Aga mitmekihiliste tekstida najalt võiks ju lõim edasi viia näiteks selleni, et noorest Melchioristki saab Revalis lisaks rohuteadlasele ka „peene mõrva“ ametimees, aga miks mitte ka kunstnik, näiteks tulevane „Surmatantsu“ autor...

Lõim 3: Templirüütlid Tallinnas

Üldiselt on vist nii, et Templirüütlid tulevad mängu alati seal, kus mõnele vandenõulisele narratiivile on vaja leida põhjus. Aga kõlbavad hästi ka „liimiks“ erinevate narratiivide vahel. Just viimast kasutabki Hargla järjekordse aktsendi lisamiseks Wakenstedede mõistatusse.

Aga et vürtsi mitte ära rikkuda, ei tasu sellel pikemalt peatuda. Templirüütlid nimelt hoiavad põnevust üleval ka pealiinist sõltumatult. Nii jagubki põnevust kuni viimase lause viimase sõnani (ütlen ette ära – see sõna on Melchior). Sõna otseses mõttes jätab aga lõpp õhku ahmima ning täistühja tundega küsima, et millal siis järgmine raamat tuleb?

Tavaline arvustusjutt

Apteeker Melchiori raamatutest on „Pirita kägistaja“ jõudnud teksti osas sellesse küpsusastmesse, kus narratiiv ja tekst on laagerdunud parimaks, seda tasub uuesti ja uuesti üle lugeda.

Mis ülelugemisse puutub, siis ladinakeelsed tekstid on tõlgitud, küll rafineeritult teksti sees. Seega nende eest, kelle ladina keel ehk muidu sõnaraamatut vajaks, on Hargla peenelt töö ära teinud.

Kriminaalromaanina võttes on tegu aga mustermaterjaliga ühe korraliku krimka narratiivikomponentidest – mõrvar kohe alguses kohalolev ning kuritöö lahendajat abistamas huvitav kõrvalkarakter, sedakorda huvitav valik Harlgalt – poolvarjatult „hingesoojust otsiv“ leskproua Bertha Krouwel. Korralikult krimkale kohaselt on lugejal see pidev tunne, et nüüd vist juba tean, kes on mõrvar, ehkki see tunne osutub enamasti ikka petlikuks.

Ja siis ei saa Melhiori raamatute puhul üle ka tõrvast meepotis – kujundus. Eelmiste raamatute ühtne kaanekujundus oli väga sümpaatne ning ega sellelegi midagi häda ole. Lihtsalt see kujundus lõhub terviklikkust, mis eelmise nelja raamatuga olid justkui Melchiori kaubamärgi osaks saanud. Aga üksikuna võttes pakub „Tallinna kroonika“ kujunduski detailides sedasama sisuga kokkuminevat närvikõdi – kes uurib, saab aru, ehkki uurida tuleb hoolega.

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: