On raamatuid, mille kohta ei tahagi eriti midagi öelda. Mitte selle pärast, et tegu on viletsa kirjandusega, vaid hoopis selle pärast, et tegu on väga sooja, isikliku, läbi elatud ja läbi tunnetatud tekstiga. Säärase kirjutuse kohta arvamuse avaldamine tekitab kohmetust. Tunne pole just päris see, mis tekib kellelegi piinlikus situatsioonis peale sattudes, kuid natuke ikka on ka – tegu on sedavõrd isikliku kirjandusega.

Lauri Pilteri värsket raamatut lugedes valdab tunne, et lugeja piilub autori ülimalt isiklikku ruumi ning kuigi on vaieldamatult selge, et raamat on kirjutatud heas stiilis, väljapeetud keeles ning struktureeritud läbimõeldult, pole siiski kerge säärase mälestuste sügavusest ja sisimatest hingesoppidest kerkiva kohta midagi öelda, ilma tundeta, nagu tuleks seejuures sonkida autori enda hinges.

Ent proovima peab. Juba sel põhjusel, et kui autor vormib oma mõtted, tunded ja meenutused sõnadeks ja lauseteks ning need omakorda lugudeks, mis on raamatuna täiesti ametlikult välja antud – ISBN olemas ja puha! – siis saadab ta oma teksti maailma ning annab inimestele voli selle raamatu kohta ka arvamust avaldada.

Nagu eelpool öeldud, on antud lugeja arvamus raamatule hea. Jah, teos on isiklik ning sageli tekib tunne, nagu kutsuks Pilter lugejat endaga mitte ainult iseenda maailma, vaid maailma, kust ta on pärit ja mille puhul polegi päris selge, kas autoril on õigus seda teistega jagada. See küsimus näib huvitavat teda ennastki – nii satub loos „Pritsikuur“ vanaproua Heidele kätte Müürileht, kust ta loeb juttu „hoolsast vanast maanaisest, kellele meeldib metsas marjul käia, peenraid hooldada ja saaki sõpradele-tuttavatele jaotada“ ning karjatab: „See on ju minust! Mind on lehte pandud! Aga miks mina, miks pole sõnagi Marjest, kes joob end kogu aeg purju, teeb püksi ja on käpakil maas!“ (lk 42-43).

Jah, laulu sisse ei taha keegi sattuda. Ja ometi pole need lood, mis räägivad raamatu jutustaja, autori alter ego Laratsi lapsepõlvemaa Airootsi (milles pole raske ära tunda Noarootsit) inimestest, mõeldud kedagi halvustama ega skandaale üles keerutama, vaid Pilter astub oma miniatuuridega „Leskede kadunud maailma“ autori Andrus Kasemaa ja miks mitte ka „Räestu raamatu“ Lauri Sommeri kõrvale, kirjeldades üht kanti, mis on ilmselgelt teinud temast selle inimese, kes ta on.

Ta puhub elu sisse maanurgale, mis on kasvõi kõrvalmärkustena esinenud juba nii Pilteri 2004. aasta debüütromaanis „Lohejas pilv“ kui ka tema 2010. aastal ilmunud ja nii mõneski kirjanduskriitikus (ka allakirjutanus) hämmingut tekitanud eksperimentaalromaanis „Retk rahemäkke“.

Neid kolme raamatut kõrvutades võib väita, et Pilter on küll ühe teema, ühe piirkonna, ühtede ja samade tegelaste kirjanik, kuid kindlasti pole ta ühe stiili mees. Tunnistada tuleb hoopis vastupidist. Philip Rothi vaimustusest kantud „Lohejast pilvest“ liikus Pilter võimsate, kuigi raskekujuliste keele- ja lauseeksperimentide maailma, pannes „Retkes rahemäkke“ paberile ilmselt ühe eesti kirjanduse pikima, ligemale pooleteiseleheküljelise lause, ning eksles nimetatud teose kaante vahel teistegi rohkem tajule kui formaalloogilisele mõistusele suunatud keelekatsetuste maailmas, et jõuda siis värskes teoses kristalse selguseni.

Jah, ka „Vilekoor ja teisi jutte“ on äratuntavalt Lauri Pilteri tekst: autori armastus ilusa, klassikaliseltki hea, õige keele vastu torkab silma igal leheküljel, tekstides esineb õrna ja kaunist poeesiat, kuid tervikuna iseloomustab teost õhulisus ja teadlik lühidus, nappus. Mitte midagi liigset me siit ei leia. Raamatu 24 üksteisega seotud lugu, mis on valdavalt portreed Airootsi asukatest, sekka seiku kõnealuste tegelaste ning enamasti kuskil taustal virvendava jutustaja Laratsi elust, on valdavalt 2-3-leheküljelised.

Mõni lugu annab oma puändiga välja lühinovelli mõõdu, enamik jäävadki aga vaid täpselt valitud ülesvõteteks. Kui neil ongi mingi suurem moraal, siis joonistub see välja kõiki tekste koos lugedes, sest tegelased korduvad, muutuvad vaid vaatenurgad nende elule. Võib tunda vaid hämmingut, kuidas Pilter suudab nii lühikeste mälupiltidega luua sedavõrd dünaamilisi karaktereid ja panna fragmentidest kokku elava ja hingava, tõeliselt kolmemõõtmelise maailma. Jutukeste vahele on asetatud meeleolu loovaid fotosid ning raamatu lõpetavad kaks kaemuslikku luuleteksti.

Kokku moodustab see kõik mälestusteose, omamoodi albumi. Kuigi mitmeski loos tehakse kas otse või kaude juttu tänapäeva maaelu närususest, ja silmapiiril virvendab mingi lõpumeeleolu – „Paul oli tundnud rõõmu kõigest: ilus ilm, ilus loodus, ilus õhtu, ilus muusika. Miks ta siis nii kurvaks muutus?“ (lk 131) – pole see ei poliitiline ega moraliseeriv raamat.

See on raamat inimestest ja kohast, kus nad elavad ajal, mil nad elavad, jutustatuna nii, nagu raamatu autor neid inimesi, seda kohta ja aega tajub. Kirjutatud on teos pieteeditunde ja lugupidamisega nii siin elavate – ja lõpuks surevate – inimeste, kui ka selle koha aadressil. Olemata ise küll enamikus teose tegevuspaikades käinud – ja arvestades, et reaalsed kohanimed esinevad raamatus äratuntavate, kuid veidi muudetutena, autori omailma osadeks tehtutena, pole nende külastamine vist kellelegi peale autori täielikult võimalik – tundub ometi, et „Vilekoor ja teisi jutte“ on väga tugevalt kantud kohavaimust, genius loci sõnakssaanud kujul.