Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Madis Kalmet lavastab Jänedal spetsiaalselt tellitud näidendi

Madis Kalmet
Madis Kalmet Autor/allikas: Foto Andres Haabu /PM Scanpix
Tänavu kevadel parima lavastaja teatriauhinna saanud Madis Kalmet liigub oma uue suvetükiga "Imede aasta" mullu sissetallatud radadel.

Madis, esietendus Jäneda Pullitalliteatris on 5. juulil, milline on lavastuse sünnilugu?

Märt Meos pakkus mulle võimalust teha ka Pullitallis lavastust peale Tapa raudteejaama „Titanicu orkestrit“. Sõitsime siia ja vaatasime selle ruumi ära. Mulle hakkas see mängukoht väga meeldima ja siis tekkis küsimus, et mida siin siis mängida, mis oleks õige materjal. Kuna ma Rakveres olin teinud „Leegionärid“, Tiit Aleksejevi loo, siis mul nagu mõtteliselt tekkis selline järje vajadus. Suur laut oma selliste põllukivimüüridega tekitas tunde, et siin võiks olla mingisugune sõjaaegne lugu. Väga paljud eesti mehed varjasid end keerulistel aegadel küünides, vesiveskites, aitades ja lautades.

Samamoodi nagu Tapa raudteejaam n-ö dikteerib teatud näitemänguvaliku, siis ka siin ma tundsin, et see ruum võiks kaasa aidata näitemängu atmosfäärile. Ja nii ma rääkisin Tiidule, et kas me ei võiks jätkata seda eesti rahva jaoks karmi 1944. aasta lugu, kus inimesed olid seatud valikute ette kas minna või mitte minna, kas jääda, või mitte jääda. Teha valikuid oma saatustes. Tiit vaatas ka selle koha üle ja siis me otsustasime, et teeme nüüd natuke fataalsema ja kirglikuma loo, kus on päris võimsad inimestevahelised suhted ja muidugi on see seotud armastusega. Nii et näidend sündis otsese tellimusena Tiit Aleksejevile. Ning mõtteliselt on ta nagu jätk „Leegionäride“ teemale ja näidendile. Kui „Leegionärid“ oli monoloogidel põhinev lugu, siis see on tegevuslik suhtelugu. Ja väga selliste saatuslike väljakutsetega lugu.

Loos on lisaks ajaloolisele ja suhtetasandile nagu veel midagi

Tiit on väga huvitava näidendi kokku pannud, siin on mitu tasandit. On inimsuhete tasand, eluline, emotsionaalne tasand, mis juhtub inimeste vahel alati, ükskõik millistes aegades.

Siis on selline ajalooline tasand, üpris autentne situatsioon, kus mehed jäid nii-öelda rindejoone taha ja olid väga lühikese ajaperioodi jooksul olukorras, kus polnud teada, mida ette võtta. Osad üritasid rindele järele jõuda, osad üritasid üle mere pääseda, osad jäid metsa ja teadmatus valitses kõiges ja kõikjal. See muidugi mõjutas.

Ja siis on kolmas tasand väga selgelt ses loos, mis tuleb teatud mõttes kunstiajaloo ja John Drydeni poeemi kaudu, see on filosoofiline aja mõõde. See tähendab seda, et mingil moel kõik ajad on ühendatud mingis ühes ajaperioodis. Et ei saa aega näha ainult lineaarsena, kõik ilmub nagu teatud mõttes kordustena. See üldistus on Tiidul väga ilusti sisse kirjutatud, läbi selliste kultuuriajalooliste paralleelide ja selles on suur võti ka Düreri gravüüridel, mis on loosse sisse põimitud ja Drydeni poeemil „Imede aasta“, ehk „Annus mirabilis“. Ja see on väga oluline komponent. Algselt oligi näidendi pealkiri gravüüri järgi „Düreri madonna“, kelleks nüüd kujuneb teatud mõttes meie peategelane Liina, keda mängib Mari-Liis Lill.

Tundub, et ka seda filosoofilist osa saab üle kanda meie aega

See ongi selle näidendi tugevus, et ta on mitmekihiline. Ja vastavalt vaataja teadmistele ja haritusele võtab iga vaataja oma kihi. Siin on ajalis-olustikuline tasand, inimesed saavad vaadata seda kui ühte armustuslugu või üht situatsioonilugu, kus mehed varjavad end sõja eest. Aga nad võivad näha selles ka sügavat plaani, mismoodi kõikides aegades korduvad teatud mudelid ja igavikuline teema ehk surma teema. See põhiline graafiline leht, „Rüütel ja surm“, mis tuleb ka kavalehele, on märgilise tähendusega. Sel Düreri gravüüril on nii unistuste eesmärk, kui ka kõrval kappav Saatan ja liivakellaga Surm ning kaugel-kaugel mäe otsas kumab eesmärk ehk unistuste linnus.

See on üks lähtepunkte selle loo teljel. Näeme laval sellist arheotüüpset, klassikaliselt sümboolset, keskajale omast eluteed. Meil on ka siin näitemängus rüütlid, sõjamehed on kõik teatud mõttes rüütlid ja surm ka pidevalt jalutab nende ümber.

 

Autor: Tiit Aleksejev
Lavastaja: Madis Kalmet (parima lavastaja teatriauhinna laureaat 2014)
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja: Peeter Konovalov (Ugala)
Näitlejad: Mari-Liis Lill (Draamateater), Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater), Tarvo Sõmer (Rakvere Teater), Helgur Rosenthal ja Hans Kaldoja

Lisainfo lavastuse kohta siit.

Toimetaja: Maria Helen Känd

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: