Maarja Vaino arutleb teemal "Ema Tammsaare loomingus"       ({{commentsTotal}})

Maarja Vaino
Maarja Vaino Autor/allikas: Scanpix/Postimees/Mihkel Maripuu

Viimases Loomingu numbris kirjutavad nii Mihkel Mutt kui Maarja Vaino Tammsaare loomingust. Vaino avab ema rolli kirjaniku töödes.  

Ema jälg
Ema Tammsaare loomingus

Ema on kultuuris ja kirjanduses võimas arhetüüp. Tõenäoliselt ongi kirjanduses kujutatavad emad vähem isiksused ja rohkem tüübid: kas haldjalikud ja kõikesuutvad head emad või siis negatiivsed, intriigide ja võimuihaga seotud kurjad emad (ennekõike kasuemad muinasjuttudes jm.).

Milline on ema-kujund Tammsaare loomingus? Arhetüüpsetest emadest kangastub esmajoones mõistagi Vargamäe Krõõt. Kui Vargamäe Andrest on nimetatud iisraeli rahva isa Aabrahami analoogiks, siis peaks Krõõt olema esiema võrdkuju. Ning sellisena — helge, andestava, mõistva, ilusa ja soojasüdamelisena (hoolimata kurbusest ja pisaratest) — ta lugejale meelde ka jääb. Kinnistavaks metafooriks tema hele hääl ja helisevad metsad. Metsa kujund on „Tõe ja õiguse” I osas üsna selgelt seotud Krõõdaga. Vargamäe perenaine on pärit metsade keskelt, tema jaoks tähendab kodu „suurt laant, mis õhtuti helises” (KT 6, lk. 6; siin ja edaspidi viited „Kogutud teostele”). Niisiis sobitub Krõõt hästi ka Jungi arhetüüpide teooriasse, kus ema üks tähistajaid on mets.
Omal moel esindab ema arhetüüpi ka Kõrboja Anna, kuigi ta ise ema ei ole. Kuid talu perenaisena, kes võtab sauna Eevi ja tema lapse — justkui kaks eksinud last — oma varju ja hoole alla ning hakkab lapsest kasvatama uut peremeest, on ta siiski midagi suuremat kui lihtsalt naine. Ka Anna seondub metsaga: metsas on ta Villu silma vigastanud; metsast avastab Villu tema jäljed; metsast leiab Anna oma elulahenduse — Eevi koos pojaga. Olgu mainitud ka poeetiline kokkusattumus, et Anna prototüüp Leeni Ploompuu oli pärit Koitjärve küla Laane talust.

Kahe naise, Krõõda ja Anna kõrvale kolmandat suurt arhetüüpset emakuju Tammsaare loomingust ei leia. (Teatud mööndustega võiks sinna asetada Indreku ema Mari, aga sellest edaspidi.) Tema varasemates teostes on emad pigem kõrvaltegelased, tavalised, argirealistlikud olendid. Novellis „Uurimisel” (1907) on see kuvand kokku võetud nii: „„Jah,” vastas ema, kes toolil suikus, nagu seda ainult emad mõistavad, kui neil on haige laps valvata: suiguvad, aga kuulevad kõik, ka vähemagi liigutuse.” (KT 2, lk. 70.) Raske elu surus Tammsaare noorpõlveaegsed emad maadligi ning ka lapsed said seda raskust kahtlemata tunda. „Tõe ja õiguse” I osast loeme: „Noorematel lastel oli oma emast niisugune mälestus, et kui nad selle järele üldse ema üle oleksid pidanud otsustama, siis oleksid nad aru pidamata öelnud: emad ei rõõmutse ega naera kunagi; emad on nagu viletsad veoloomad, kes vaevalt suudavad oma koormale vastu saada — ägades ja ohkides, mis ei köida kellegi tähelepanu, nii väga ollakse sellega harjunud.” (KT 6, lk. 483.)

Ema puudumine

Seetõttu märkame ema tegelaskuju siin-seal hoopis negatiivse tähistaja ehk ema puudumisena. Võtkem vaatluse alla mõned Tammsaare olulised naiskangelannad: Kõrboja Anna, Ramilda („Tõde ja õigus” II), Erika („Ma armastasin sakslast”), lisaks mõned vähem tuntud tegelaskujud, nagu Sonja jutustusest „Varjundid” (1917), preili Mardus novellist „Viiul” (1923) või Hedvig novellist „Üle piiri” (1910). Kõiki neid naiskangelannasid ühendab isepäisus, eristumine, teistsugune-olemine. Aga samuti see, et neil kõigil puudub ema. Annat, Ramildat ja Hedvigit kasvatavad isa ja tädi, Erikat vanaisa, preili Mardust isa, Sonjat tädi. Ema ja tütre suhted on loomult lähedased, näiteks ütleb härra Maurus: „Emadel on ikka see mood, et kui tahad tütrega rääkida, siis on ikka nemad vahel, nagu oleks nemad ise need tütred.” (KT 7, lk. 281.) Tammsaare on aga teadlikult loonud naistüübi, kellel puudub ema eestkoste. Emast ilmajätmisega sunnib Tammsaare oma naistegelasi arenema sõltumatuks ja iseseisvaks karakteriks, kes meestegelaste provotseerimise kaudu suunavad romaani käiku.

Olgu siinkohal ära märgitud intrigeeriv paralleel William Shakespeare’i loominguga. Ka seal on vähe emasid, kuigi selle tingis tõenäoliselt rohkem ajastu ja ühiskond, mis ei soosinud naiste esiletõstmist. Tähelepanu köidab hoopis see, et Shakespeare’i viimases näidendis „Torm” kasvatab isa Prospero üksi tütar Mirandat. Nimi Miranda loob seose „Tõe ja õiguse” Miralda ehk Ramildaga. Mõlemad tütarlapsed on naiivsed ja eluvõõrad ning kasvavad sündmuste käigus iseteadlikuks ja „südamelt” targaks.

Tammsaare oli suur Shakespeare’i austaja ning kahtlemata tuttav ka „Tormiga”. Vaevalt ta siiski vajas Shakespeare’i abi oma tegelaskujule nime leidmiseks. Siduv element on tüpaaž, see, et mõlemad neiud kasvavad emata ning peavad naiserolli enda jaoks ise mõtestama. Ramilda edev flirtimine muudab tema karakteri Miranda omast komplitseeritumaks, eriti pärast sügavamate tunnete avastamist ning nende üle mõtlemist haigevoodis. Kuid mõlemat tegelaskuju iseloomustab sisemine tugevus, mis aitab neil võõrastes olukordades hakkama saada. Shakespeare’i Miranda (Raminda, Rimanda, Darinda...) võiks huvi pakkuda ka võrdluses Tiina tegelaskujuga, sest nii nagu Tiina, on ka Miranda valmis olema armastatud mehe teenija juhul, kui mees temaga abielluda ei taha.

Ramilda kaudu kerkib ootamatult pinnale Indreku ema-seos. Kuulsas tassi­kõrvade episoodis, kus Ramilda Indrekule äramurtud tassikõrvad annab ja käsib neid ühise saladusena alles hoida, jääb Indrek lõpuks ikkagi vahele: ühe läbiotsimise käigus avastab tassikõrvad härra Maurus ja süüdistab Indrekut tasside lõhkumises. Aga Indrek ütleb: „Enne kui kodunt tulema hakkasin, tegin kahel tassil kõrvad küljest ära ja ema ütles mulle siis, et need on õnnekõrvad, mässis need paberisse ja pani nad mul kastipõhja kaasa. Ema pärast ei tahtnudki ma teiste ees öelda, härra direktor.” (KT 7, lk. 156.) Loomulikult Indrek valetab selles episoodis. Emal ei olnud tassikõrvadega midagi pistmist. Küll on aga Indrekul erakordselt tugev side oma emaga.

Indreku emakompleks

Ema Mari ja väikese Indreku erisuhe kinnistub peksmise ja kiviviskamise episoodides. Kui Andres ühel päeval keset õue Marit peksab, on selle tunnistajaks ainult Indrek, kes tormab ema juurde ja haarab sellel jalgade ümbert kinni. „Kui kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: [---] Emal oli mingisugune jämedast ja kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis tuksatasid iga kord poisi käte vahel, kui kostis vimma tõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua, kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti [---].” (KT 6, lk. 304—305.) Mõned leheküljed hiljem toimub kartulipõllul Indreku ja tema vanema venna Andrese vahel tüli, mille käigus Indrekut haarab vahkviha ning ta tahab venda kiviga visata. Kivi tabab aga hoopis ema ning ühel hetkel istuvad ema ja poeg kõrvuti kartulivagude vahel, mõlemal pisarad silmis, „nii et kõrvaltvaataja arugi poleks saanud, kes kummagile haiget on teinud, kas poeg emale või ema pojale. Raske oligi mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam, sest kui ema kannatas saadud hoobi ja oma poja alanduse pärast, siis tuli poisil nii painajalikult elavalt meelde, kuidas ema kord vimmas pihaga oli seisnud keset õue isa ees, pool haokubu süles. Kiviga viskamise tagajärjel tundus poisile äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud, vaid tema ise, kuigi ta lamas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt.” (KT 6, lk. 320.)

Veli Ilmari Mikkonen on uurimuses „Indrek Paas. A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” peategelane” märkinud, et Indrek oli neurootik. Tammsaare oli selle väitega nõustunud, lisades vaid, et neurootikud on ka kõik teised ja üleüldse on kogu ilmaelu neurootiline. Mikkonen juhib tähelepanu ka Indreku ambivalentsele suhtele oma emasse, esitades näiteid, kuidas tegelase ebamäärased seksuaalsed tundeseisundid seonduvad emakujutusega. Tõepoolest, Mareti kevadine armulaul toob Indreku meelde ema laulu „Sink sale proo”. Kirikumehe tütretütre Milliga lähestikku olles ja õrnu armutundeid kogedes meenub Indrekule raud- ja koirohulõhn ehk ema riidekirstu lõhn, mille toovad meelde tüdruku juuksed. Veelgi enam, juuste katsumine meenutab kirstu ennast, sest need „krägisevad” samamoodi. (KT 6, lk. 440.) Seesama kirst on romaanis ühtlasi Krõõdaga, n.-ö. algemaga seotud ese.

Ebamäärased seksuaalsed tundeseisundid on seotud ka kinnismotiiviga „erilisest kiindumusest naise ühte kehaosasse”. Oma artiklis „Mõtteid Tammsaarest, Nietzschest ja Dostojevskist” kirjutab Marina Grišakova: „Indreku sõnad sellest, et naise põlvis „on rohkem mõtteid kui kümne mehe otsa ees”; peategelase kinnisidee või nägemus — sünnimärk pealpool naise põlve jne. vihjab „Tões ja õiguses” ilmselt seminarist Rakitini sõnadele „Vendades Karamazovites” [---]: inimene võib ilusse — naise kehasse või isegi ühte kehaosasse — niivõrd armuda, et lõpuks on valmis oma lapsed, ema-isa ja isamaa maha müüma, mõrtsukaks ja kurjategijaks saama.”

Tõepoolest, jalad on üks väheseid kehaosi, mida Indrek naiste juures tähele paneb. Karin on kuulus oma siredate säärte ja Tiina oma vigaste jalgade poolest, Kristil on aga jala ülaosas arm, mida Indrek tahaks suudelda. Indreku eriline tähelepanu naiste jalgade vastu võib olla seotud traumaga, mille ta sai ema sääri käte vahel hoides ja peksmisega kaasnenud tuksatusi tundes. Nagu öeldud: „Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti.”

Indrekul on psühholoogilises mõttes emakompleks, mis ilmneb ennekõike selles, et poiss ei ole suutnud loobuda n.-ö. objektipainest ema suhtes. Puudu on jäänud jõulisem identifitseerumine isaga, mis tugevdaks tema mehelikkust. On tähelepanuväärne, et Tammsaare ei kujuta „Tõe ja õiguse” I osas peaaegu üldse Indreku ja isa suhet. Psühhoanalüüsis nähakse emakompleksi avaldumist muuhulgas afektiseisundi tekkimises ning mehelikkuse seostamises julmusega. Mõlemad aspektid on Indrekul silmatorkavalt olemas. Isa mehelikkus seostub tal haigettegemisega: kui Indrek on ema kogemata kiviga visanud, tekib tal otsekohe seos peksmisepisoodiga ning siin (vägivallaga seonduvalt) samastab ta end isaga. Afektiseisund saadab peaaegu kõiki Indreku pöördelisi elusündmusi. Mõistagi ka seda episoodi, kui ta annab surmahaigele emale tema enda palvel ülemäärase annuse rohtu.

Maire Jaanus näeb ematapus ja sellest sündinud traumas Indreku kohtumist reaalsusega. Jaanus lähtub Lacani reaalsusemõistest, mis on „äkiline vahekorra katkemine reaalsusega”. Tammsaare isiklikku suhet kõnesoleva episoodiga Jaanus ei käsitle. Katkestust selles episoodis võib näha ka hoopis teisest vaatenurgast: katkeb fiktsioon ja korraks ilmub teksti autori isiklik, valusast kogemusest laetud reaalsus.

„Millist mõju avaldas mu loomingule ema?”

Karl Mihkla andmetel oli Mari tegelaskuju loomisel Tammsaare üheks „kaudseks” prototüübiks tema enda ema. Tõsi küll, Mari väline kuju ei tundu sobivat kirjaniku ema Ann Hanseniga, kes meenutab oma pikkade heledate juuste ja kerge kondiga pigem Krõõta. Just Krõõdas saavad kokku ka teised Tammsaare pärisema positiivsena talletatud omadused: lauluarmastus ja hell süda, töökus ja rahulik meel. Mille poolest siis võis Ann Hansen olla Mari prototüübiks?

Ent loeme kõigepealt, mida Tammsaare on vastanud „Loomingu” ankeedile „Millist mõju avaldas mu loomingule ema?”.

Vastus on karmilt otsekohene: „Kardan, et meie kirjanikel ja kunstnikel on väga raske sellele küsimusele vastata. Oleme väikerahvas, meie vanemad on kõik saanud vähese hariduse — ning küsitagu siis: mida pärandas ema, kes ehk vaevalt oskas lugeda? [---] Mäletan, et juba pisikese poisikesena hakkasin „paberit määrima”. See ei meeldinud sugugi mu emale. „Kõik kirjanikud on viimsed näljakunstnikud — poeg, miks tahad ka sina saada üheks selliseks?” Ma ei vastanud. Kirjutasin edasi, edasi. Mul oli huvi, mul oli tahet. Võib-olla, on siiski tõsi, et mu loomingule pole avaldanud ema suurt mõju.” (KT 17, lk. 539.)

Aga võib-olla oli küsimus vormistatud valesti? „Mu loomingule pole avaldanud ema suurt mõju,” ütleb kirjanik. Aga kirjaniku isikule? Sellele vastab Tammsaare teisiti. Soome ajakirjaniku küsimusele, millised on kõige tähelepanuväärsemad hetked tema elus, vastab Tammsaare: „Ei, kuulge, minu elus ei olegi tähelepanuväärset olnud. Vahest ehk — ema puusärk, kui tulin koolist koju [---].”
Niisiis, ema surm. Karl Mihkla märgib „Tõe ja õiguse” prototüüpidest kirjutades: „Samuti meenutab Mari piinarikas haigus elu lõpul Tammsaare-Põhja talu perenaise kauast põdemist luumurde tagajärjel.”

Oluline on siinjuures teada, et Mihkla tekstid on üldiselt Tammsaare poolt n.-ö. autoriseeritud, sest uurija käis kirjaniku juures enne avaldamist oma väidete õigsust kontrollimas.
Mari piinarikas haigus ja halastussurm oma poja käe läbi on „Tõe ja õiguse” võimsamaid episoode. Olgu meenutuseks tsiteeritud üks katkend:


„Kambri astudes ta [Indrek] kuulis sonivat oigamist, mis kostis suletud ukse tagant. See hakkas nii imelikult kõrvu kinni, lõikas äkki luusse ja lihasse, et Indrek ei märganud teretadagi.
„Heldene aeg, sina, Indrek!” hüüdis Liine kohkunult ja oleks peaaegu põrandale pillanud kausid, mida mõtles viia tuppa. Ometi ta sai nad lauale tagasi pandud ja pühkis põllega oma paremat kätt, et seda teretamiseks vennale pakkuda.
„Kas ema oigab nõnda?” küsis Indrek, nagu ei usuks ta oma kõrvu.
„Aga kes siis?” vastas õde imestunud küsimusega. „See on olnud nõnda terved nädalad, ööd ja päevad. Alguses olid pikemad vaheajad, aga nüüd käib see peaaegu vahetpidamata. Esteks ei saand öösel keegi muidu magada, kui pidime kordamööda valvama, nii et teised võisid lakka põhku pugeda, aga nüüd oleme juba harjund, lõõskame ka kambris.”
„Kas sellega saab siis harjuda?” küsis Indrek nagu hirmunult, et inimesed võivad ka sellise häda vastu tuimaks ja ükskõikseks muutuda.
„Aga kuhu sa hingega pääsed,” vastas õde lihtsalt. „Ainult, mine ära, et ei kuule, mine Vargamäelt alla, et ei näe, muud midagi. Aga keegi peab ju ometi siin olema, keegi peab ometi ema aitama ja seda kuulama.” (KT 8, lk. 191—192.)


Mõnda aega tagasi oli mul võimalus tutvuda nelja seni avaldamata kirjaga, mis on saadetud kodust, Põhja-Tammsaare talust Antonile, kes õppis sel ajal Tartus Treffneri gümnaasiumis. Kirjad pärinevad aastaist 1902 ja1903. Kaks on kirjutatud õdede, üks isa Peeter Hanseni ja üks ühiselt perekonna poolt. Need tütretütar Riia Hanseni valduses olevad kirjad alles ootavad kommenteeritud tervikpublikatsiooni. Olgu siinkohal väikeste välja­jätetega siiski ära toodud kaks, ema-teema vaatenurgast olulisemat kirja.


Kirjad kodust
Esimene kiri on saadetud ühiselt terve pere poolt 1903. aasta alguses.


Tere vend!
Mamma elab veel. Ta on üsna ühe-sugune ainult jõud jääb ühte lugu vähemaks. Mõistus on selge, korra jampsis nagu ka, käskis ennast teiste tülist ära viia, ja kui magama jäi siis hüüdis ikka midagi — vahest Mariet, vahest Augusti! Aga nüüd on kadunud ehk ta kül valu pärast vähä magada saab aga see on siisgi rahulik.
Sa muretsed nõnna meie pühade ette, meie pühadel ei olnud vigagi, papa käis enne jõulud Tallinnas ja olivad seal Augustiga hästi läbi saanud, oli Augusti pühadeksgi koju kutsund. August tuli ka ja käisime keskmisel pühal Tauksemal pidulgi. Uus aasta oli ka üsna hea, aga siisgi ma papale Sinu elu kohta ei teata, kirjuta ise sell ajal kui Sa arvad hea olema.
Jaan ütles ka kohast (Tamsaarest) lahti. Papa kirjutas Jaanile, kes teab mis ta kirjutas oli vist käskinud Jürile ka lugeda anda ja oli Jürid püha kirja uurijaks nimetanud. Jüri kirjutas talle vastu, nii et taat kuni kella kolmeni asemel viskles, ilma uneta.
Tädi-mees Eigistvere Hans on praegu meil. Taat rääkis siis lugu temale ära ja lubab koha ühe võerale anda.
Mamma käsib mind küsida: „Mis ametmees Sina siis seal oled? Kas mõni provessor või.” Kirjuta seda meile ka.
Pursaka Jüri hobuse kaupa ei saanud. Ta pakkus 65 rubla kuna taat 75 tahtis, ja kui ta veel Jüri soovil Tallinna peab viima siis 80.
Teisepere isa, Maali ja Ruudi käisivad Angjärvega kohtus: Maali oma tekkidega, isa karjatse palgaga — Ruudi tunnistaja, isa nõudnud karjatse mullusest palgast niipalju tagasi, et paljalt 5 rubla tuleb maksta.
Maali salganud oma tekid koguni maha, ta ei olla tema naese tehtud tekkisid näinudgi. Ja kohus mõistis tühjaks.
Meie elame muidu vana viisi edasi tänavu ajalehte ei tellitud.
Ela ka hästi!
Head Uut aastat!
seda kõik soovime meie Sinule
Sinu õed vennad ja mamma.
Tänavu oli meie kihelkondas 5 kasu last.
Isa Peeter Hanseni kiri.


Tammsares 26 Januaaril 1903
Armas poeg Andun mina pean tõega tunistama et Jumal ei jäta ialgi inimest maha kui inime ise Jumalad maha ei jäta Tänavne maiapidamine on nii iseladi kelle sarnast ma veel ei ole näinud kiusatust valu ja ahastust on nii paljo ja sellega ühes ka kulusid aga sisse tulek nii veike et näppud jagajale jäevad sellepärast jätsin ma Teataja võtmata kellest ma kül igatsust tundsin aga sina oled vist vaimus mino igatsust tunnud ja soovitud lehed mulle saatnud sellepärast jäen ma sulle tänulikkuks kuni surmani Tänavu aasta ei või ma midagi sinu kasuks teha sest mul omalgi on rübelemist kül rohkem kui soviksin aga mis Jumal on heaks arvand sellega peab rahul olema ja mõtlema meie oleme ristiinimesed.

Sina küsid mis meie teme ja kuidas me elame sellepeale ma täieliku vastust ei sa anda vaid kostan lühetalt kõik mis maias tarvis on kui jõuan kui ei siis eidan magama muud abimeest mul meesterahvast ei ole kui Oskar. Paul käib kolis, haige karjub kanged valo hommikust õhtuni aga süda on terve surma se kord ei tea lota aga jädab sant se on silmaga näha jalad kuivavad ära ja on võimatumad üks inime peab järjest jures valvama ööd kui päva selle jaoks on tüdrukud kordamöda sest üks tüdineb ära se on kõik meie [arusaamatu sõna].
Vilja saak oli kõik nõnda veike et jure peab muretsema aga mitte peo täit välja ei ole and odradest saan ma semest aga kaerdest ei läha kolmat osagi. [---] Nende mägede pole mis sa omas kirjas rägid poeg need on tõeste minu troost ja rõmustus kõike minu viletsuses olnd ja selles ja selle troostiga võin ma tõeste Tamsarest oma kepiga välja minna kui se Jumala tahtmine on tänini ei ole ma midagi kül näinud aga eks pühakiri ütle et need on õnsad kes ei näe ja siiski usuvad mina olen kül omale Jumala armu läbi abi kaevdand aga kellegist pole ma abi saand vaid kõik on viletsuse päval mulle selga pöörnd ja laimavad mind nihästi kirja kui sõnaga aga Jumal kes salajamad südame nurgad läbi katsub kül se teab kel õigus on aga minu mõttes on kindel lotus et kui mitte oma seitsme poia hulgast ei juhtu nii alva ja rumalt olema kes oma isaga vanas eas tahab leiva murda kui talle osaks on antud et nälga ei pea surema siis ometi võerast verest seda on valmistud ja selle mõttega olen ma kindlaste üksi oma maiapidamist püüdnud edasi aiada ja Jumal isi on mulle abiks olnd se masin mis ma sui ostsin [---] aga mina olen temast paljo kasu saand seda sa näed mu kirjast ära eile ma tegin tubliste agu täna kirjotan kui sikketäär ja ma lodan tõeste et ma enne surma lõokese laulu kuulda saan ma pean Tavetiga ütlema mo hing kida Jehovad ja kõik mis minu sees ta pühamine ja sellega veretan kõik oma mure tema peale kül toimetab kõik hästi kui mitte siin ajalikkult siis seal igaveste.

Tervisid meie kõikide poolt sino isa P. H.

Ema haigust märgitakse ka teistes kirjades. Detsembris 1902 kirjutab õde Anette: „Mamma lähäb ikka pääv päävalt nõrgemaks ei kannatanud enam pesta jõud on otsas, jalgu sugugi liigutada ei jõua, ainult käsi jõuab ta veel liigutada. Aga mõistus on selge, Jumal tänatud uuesti, et seegi alles on.”

Mõistagi märkame kohe — nendest kirjadest pärineks nagu Vargamäe Mari haiguse kirjeldamise alusmaterjal. Aga märkame muudki. Kirjades, milles on ehedaid kilde sellest Vargamäe maailmast, mida me „Tõest ja õigusest” tunneme, torkab silma, kui erinevates, vaimselt kaugetes sfäärides Tartus õppiv poeg ja tema sünnitalu inimesed elasid. Eriti hästi illustreerib seda haige ema küsimus „provessori” kohta. Võimalik, et see vaimne kaugus oli palju suurem kui füüsilise tee pikkus Tartust Tammsaare väljamäele. Ning võimalik, et niisugune vahemaa oli ka üks põhjusi, miks poeg Anton ei tõtanud haiget ema vaatama, kuigi kodutalust anti korduvalt märku, et ema ei tarvitse olla enam kauaks. Ann Hansen suri veebruaris 1903 ning Antonil jäi üle ainult matustele minna. Ja nagu ta tunnistab, Tartust tulek ja ema nägemine puusärgis olid tema jaoks omalaadne šokk, „tähelepanuväärseim hetk” elus. Ema matuste ajal oli kogu Hansenite arvukas lastepere viimast korda väljamäel koos. Anton pärast seda enam pikemalt kodutalu ei külastanud, kuigi isa, kes 1903. aastal oma „viletsuse päevi” kurdab ja talu pärija pärast muretseb, elas Tammsaare väljamäel veel ligi kakskümmend aastat.


Ema jälg

Ema surma vahetut kajastust me Tammsaare loomingust või säilinud kirja­vahetusest ei leia. 1909. aastal ilmunud novellis „Noored hinged” ütleb üks tegelastest hoopiski kuraasikalt: „Uskuge, ema haual pole ma nõnda nutnud, kui ühel hommikul leides, et mu seltsimees [koer] rehetuppa vingu oli surnud.” (KT 2, lk. 202—203.)
Küllap oli Tammsaare endaga samamoodi, nagu ta laseb hiljem tunda Indrekul.

„Side sünnipaigaga kippus tahes või tahtmata lõdvenema.” (KT 7, lk. 241.) — „Aga Indrek ei võinud sinna midagi parata, et ta praegusel silmapilgul ei mõelnud ei isa, ristiisa ega kellegi teise lohutusele. Tema oli sattunud nagu mingisugusesse veekeerdu või keerdtormi, mis kiskus kaasa, ilma et oleks küsinud, kas tahad või mitte.” (KT 8, lk. 113.)
Noor ajakirjanik Hansen elas Tallinnas intensiivset elu: käis kontsertidel ja perekonnaõhtutel, Kadrioru salongides tantsimas ning pansionaadis kaarte mängimas. Võime kujutleda, et sünnikodu ja seal toimunud ema elulõpudraama olid nihkunud tagaplaanile.

Aga siis juhtub midagi. Tammsaare haigestub tuberkuloosi ning pääseb napilt surmasuust. Tolleaegseid meeleolusid kajastab Esimese maailmasõja ajal kirjutatud jutustus „Varjundid”, milles leidub erandlikult palju enesekohast pihtimuslikkust. Habras armulugu, mis minategelasel selles jutustuses on, kujutab nii mõneski mõttes analoogi Indreku hilisemale suhtele Ramildaga. Kuid olulisem on, et just selles jutustuses ilmub meie ette esmakordselt ema surm.

Tsitaat algab kohast, kus neiu Sonja on tulnud Thomanderi tuppa, lebab tema voodil, on üsna alasti ning minategelane suudleb teda õrnalt.

„Ma näen suu ümber nukrusvõru, mis mangumas minus mälestusi. Isegi siis, kui ta oma alabasterliikmeid hakkab katma hiljuti võetud riietega ja naeratust ei saa tagasi suruda minu oskamata aitamise üle, arvan ta huulil nägevat mingisugust tuttavat nukruseviiru... [---] Aga kui ta oli ära läinud ja kui kogu tuba, ka mina ise, näis lõhnavat ainult temast, seisin keset põrandat ja tammusin, urgitsesin peaajus ta huulte nukrusvina järele, meelde tuletades, kus ma küll enne olin näinud seda õrnusvalust nõretavat kurba joont. Ja äkki seletasin vaevast ja kannatusest kortsunud nägu, aukuvajunud nukraid silmi ja kuivanud, kahvatanud huuli, mille ümber piirles täna nähtud viir. [---] Olin paha teinud ja isa tuli mind vitsaga karistama [---]. Ema sundis mind andeks paluma, „pai isa” ütlema, aga ma ei võinud, ei saanud, kui isa käes nägin vitsa ja silmis torkavat kalki helki. Pugesin ainult ema ligi, peites end ta riietesse ja ta võttis mu sülle, püüdis mind katta oma paljaste käsivartega [---]. Aga kui ema mu katmata jalgu veel paremini püüdis varjata, vingus vits ja rapsas paljaid käsi ning jalgu — üks, kaks, ah, ma ei mäleta, mitu korda! Mäletan ainult, et karjusin ja et ema mind vaigistas, näidates oma käsivarsi, mida katsid punased, verevad vöödid. [---] Ja ta huultes tõmbles midagi, mis tahtis saada naeruks või nutuks…” (KT 3, lk. 85, 87—88.)
Paralleel Mari peksuepisoodiga on üsna ilmne, kuigi olukord on vastupidine: ema hoiab poja ümbert kinni ja karistus on samuti mõeldud pojale, mitte emale.

Kuid edasi. Pärast mälestuskatket tabab „Varjundite” minategelast tõeline tundepuhang: „Aga neid kustunud silmi ja tuttavat joont kandvaid kahvatanud huuli ei olnud enam; juba ammugi olin nad maha matnud, nagu õnnelikuna, et nad eluvaevast pääsenud. Nüüd seisis jälle kõik elavalt silme ees, aga ma ei saanud aru, kas nägin ema või kedagi teist; tundsin ainult, et midagi armast ja õrna igaveseks kaduma on läinud. Keha hakkasid kiskuma kramplikud tõmbed ja käsi ringutades puhkesin nutma.” — „Ema surnud,” vastab ta einet toova teenija imestunud pilgule. (KT 3, lk. 87—88.)
Kui piinlev Thomander ootab Sonja tervise kohta uudiseid, teeb ta päevikusse muust tekstist eraldatud sissekande: „Ema, mu ema, kuhu pean küll põgenema iseenda eest ja kust leian, kes tõmbaks lõpmatusele piirid?! Kui võiksin mõttena vilksatada kaugematele tähtedele, mis oleksin sellega võitnud? Sealgi näeksin armsate huulte nukrusviiru ja aimaksin suletud silmade seletamatut salavalu. Ema, armas ema!” (KT 3, lk. 112.)

Tundub, et järsu elumuutusega, iseenda kaduvusega silmitsi seistes võis Tammsaare äkitselt täies selguses tunnetada ka ema lõplikku kadumist; seda, et midagi armast ja õrna on jäädavalt lahkunud. Sest „Varjunditest” alates saab emakujust tema loomingus midagi väga isiklikku. Selles paistab avalduvat kirjaniku süümepiin, et ta kodust saadetud kirjadele ei reageerinud; et ta ei jõudnud koju enne, kui ema juba puusärgis oli.

Pärast „Varjundeid” ja enne „Tõde ja õigust” ilmub haige ema kuju „Kõrb­oja peremehe” veergudele. Sauna Eevi ema ei ole romaanis silmatorkaval kohal. Temast on juttu vaid mõned korrad ja ka siis rohkem seoses Eevi saatusega — pärast ema surma ootab teda ees saunast väljaajamine. Ometi on ema haigus ja valud esil pingelises episoodis, kus sauna Eevi läheb Kõrboja Anna juurde, et temaga Katku Villust rääkida. Kui aga olukord kujuneb selliseks, et Eevi oma mõttest loobub ning peab Annale vastama, mispärast ta õieti Kõrbojale tuli, puhkeb Eevi nutma.

„Alles tüki aja pärast nuuksub ta: „Ema…”
„Mis on emaga?” küsib perenaine.
„Ema on suremisel,” vastab Eevi. „Ema on haige, tulin vaatama, ehk on preilil mingit rohtu.”
„Mis haigus tal on?” küsib perenaine.
„Kes seda teab,” vastab Eevi. „Vanainimese asi, sees on valud, ei või kuiva ega märga suhu võtta, aina kõrvetab.”
Aga preilil ei ole rohtu vanainimese haiguse vastu, kui on sees kuumad valud ja ei või kuiva ega märga võtta.” (KT 5, lk. 109.)

Nagu „Varjundites”, saab siingi ema haigusest sõnum, millega vabandada oma liigset emotsionaalsust ja pingetalumatust. Eevi on selles episoodis Thomanderiga küllaltki sarnases olukorras. Mõlemad on aru saanud, et peavad ilmselt loobuma / ilma jääma endale kallist inimesest — Thomander Sonjast, Eevi Katku Villust. Kõrvalseisjale (teenijatüdruk ja Anna) ei saa nad end avada ja nii muutub asendussubjektiks ema, kes on suremas või juba surnud ning saanud seeläbi armsa inimese maailmast kadumise sümboliks.

Nii või teisiti ennustab sauna Eevi valusid kannatav ja surma ootav ema Vargamäe Mari saatust. „Tões ja õiguses” kirjutab Tammsaare selle temaatika üksikasjalikumalt lahti, nii nagu ta teeb pentaloogias paljude teistegi motiividega, mis varasemas loomingus on endast põgusalt märku andnud.

Pärast Mari surma „Tõe ja õiguse” III osas kohtame viiteid ema surmale vähe, kuid need ilmutavad end kohtades, kus Indrekut tabab mingisugu­ne nägemuslik seisund ning kõik tema elu tähtsamad hetked jooksevad tal silme eest läbi. Ning ühes teistega, olgu need tütarlaps pika musta laua ääres või habemega mees peegli ees, meenub talle korduvalt „kellegi haletsemisväärselt kõhn ja vaevatud käsi, mis jahtus ja kaugenes”.

Indrekul on kalduvus oma valulisi aistinguid teravdada mälestuste abil. Võib-olla on sama joon iseloomulik ka tema loojale? Võib-olla kaldus ka Tammsaare töötlema oma valulisi aistinguid ilukirjanduse kaudu, kirjutades nad suurejooneliseks, saatuslikuks? Ning võib-olla püüdes fiktiivselt parandada või lahendada seda, mis elus oli läinud valesti.

Igal juhul on Tammsaare viimases romaanis „Põrgupõhja uus Vana­pagan” veel üks episood emast surivoodil. Ka seal on emal vestlus oma pojaga, kuid see on teistmoodi. Poeg on üha patune — ta on süüdi mõrvas, nagu ka Indrek (kes küll ema surivoodil oli alles mõrvariks saamas) —, kuid ema, Juula, on rahulik. Tema surmas on koguni midagi helget. Juulale kirstu valmistamist ja selle samblaga vooderdamist on Leenu Siimisker nimetanud üheks kõige ainulaadsemaks episoodiks Tammsaare loomingus.

Nii et seal, oma viimases romaanis, paistab Tammsaare olevat oma kujuteldava emasüüga rahu teinud.

Huvitava kokkusattumusena suri ta mõned kuud pärast romaani ilmumist, 1. märtsil. Samal päeval, 37 aastat tagasi, olid olnud tema ema matused.

Allikas: Looming



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: