Arvustus. Muteerunud ja radioaktiivse Moskva allmaailm
Uus raamat. Dmitri Gluhhovski „Metro 2033“. Tõlkija Ülar Laur. Tänapäev
Dmitri Gluhhovski postapokalüptiline põnevik „Metro 2033“ laskub tuumasõjajärgsesse allmaailma ehk radiatsioonist mürgitatud ja enamjaolt hävitatud Moskva alla metroosse, kus ellu jäänud inimtsivilisatsiooni riismed püüvad nii hästi või halvasti kui võimalik toime tulla uue maailma mutantide, ängi ja lootusetusega. Metroojaamade baasil on üles ehitatud ühiskonnamudel, kus bioloogiliste ja mentaalsete ohtude rägastikus möllavad teiste hulgas nii jõhkrad neokommunistid, satanistid, asjalikud hansakaupmehed kui Neljanda Reichi natsikaabakad.
Metroo kui laskumine allilma on kujund, mis nii otse kui kaude peibutab paljusid kirjanikke, eriti vene ulmekirjanikke. Sergei Lukjanenko korraliku maagiamaailmaraamatu „Öine vahtkond“ tegevus sai ka alguse vanas metroojaamas.
Ajakirjanik Gluhhovskil valmis „Metro 2033“ algvariant aastal 2002, kirjastajad käskisid nagu kokkuräägitult tal sellega pikalt kerida ja nii avaldaski ta teksti esiotsa oma blogis. Tekst hakkas kuidagi oma elu elama, leidis hulgaliselt vastukaja ning fännide toel kirjutaski Gluhhosvki järjest uusi peatükke. 2005 sai raamat valmis ja korraga avastasid kirjastajad, et seda on tasuta alla laetud juba ligi 100 000 korda. Siis läks tunglemiseks.
Raamatu pabervarianti on tänaseks müüdud eri hinnanguil kindlasti üle miljoni, kuid selle põhjal valminud samanimeline videomäng on osutunud vähemalt kaks korda edukamaks, kui rääkida ametlikest müüginumbritest. Nii videomängule kui raamatule endale on valminud ametlikud järjed pluss hulk mitteametlikke ning näib, et neid tuleb robinal juurde.
See on võrdlemisi vastuoluline teos ning olemuselt suurepärane algaines seikluslikule, kuid intellektuaalselt vähenõudlikule arvutimängule. Atmosfäär on loodud meisterlikult. Tuumapauk on käinud paarkümmend aastat tagasi. Elu ongi võimalik ainult metroos, maapinnale saavad tõusta vaid kaitseülikonnas stalkerid. Alles on jäänud klaustrofoobiline maailm, kus metroos kui teoorias perfektsest ja ka reaalselt edukaks osutunud tuumavarjendis ellujäänuist on moodustunud erinevates jaamades omalaadsed kääbusriigid koos oma ideoloogiate ja režiimidega. Nagu riigid ikka, sõdivad nemadki omavahel, sõlmivad liite, kui see on kasulik ning purelevad eluruumi ja toidu pärast. Postapokalüptilises maailmas tuleb ellu jääda põhimõtteliselt vaenulikus keskkonnas ja painutada end uudsete reeglite alla. Või siis murduda nende all.
Isegi kõige lämbuvamas jaamas on oma kauplus, kus müügiks pakutakse räsitud rotikeresid, krimpsus seeni ja ruudukesteks lõigatud samblikku. Brahmiinid jalutavad halattides ringi ja sahistavad raamatulehtedega, fašistid piinavad rassivaenlasi, Ussi lapsed röövivad väikseid poisse ja tüdrukuid, naine Majakovskil kaupleb oma pisipojaga, Paveletskis peetakse kõrgete panustega rottide võiduajamisi. Kasvatatakse seeni, kahvatuid maa-aluseid sigu ja kiduraid kanapoegi. Valuutaks on padrunid, narkootikumiks hallar.
Peategelane Artjom elab Rahvamajanduse Saavutuste Näituse nimelises metroojaamas telgis ja töötab allmaavabrikus. Ühel päeval saab ta salapäraselt võõralt ülesande, mille täitmisest sõltub püsimajäämine. Raske öelda, kas on tegu mingi toimetamise apsakaga, maa-aluse arengu iseärasustega või autori kapriisidega, kuid Artjom peab ennast üleval ja mõtleb nagu varateismeline mõõduka arengupeetusega poiss, kes veel habet ei aja ning naiste vastu vähimatki huvi ei ilmuta. Tegelikult on tal aastaid juba üle kahekümne. Ülal peab ta end ebaõnnestunumatel hetkedel nagu mingi modifitseeritud versioon isikust, mis on kombineeritud Püha Graali otsiva verisulis idealistliku rändrüütlihakatise ja Isamaasõja aegse polgu pojast kangelaspioneeri vahel. Soovitatav oleks jätta lugemata raamatu epiloogiks olev Artjomi evangeelium, mis mõjub sama kunstlikult nagu näiteks Ilfi ja Petrovi „12 tooli“ finaal..
Sellegipoolest on „Metro 2033“ haarav ja mis peamine, üpris reaalseks kirjutatud põnev teekond, kust leiab suurepäraseid hetki ning küllaga seiklusi. On ka mõnusat musta huumorit. Vendade Strugatskite krestomaatilise „Väljasõidu rohelusse“ otsesed ja kaudsed mõjud annavad end eriti raamatu teises pooles tugevasti tunda. Atmosfäär on detailitruult ja kurjakuulutavalt loodud, mõttetu seguneb mõttekusega, ülevus räpasusega.
Vaata intervjuud autoriga raamatust:
Toimetaja: Valner Valme