Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus Hendrik Toompere lavastusest "Woyzeck": Ja tõmbavad sae käima

Lavastuse „Woyzeck“ proovidest.
Lavastuse „Woyzeck“ proovidest. Autor/allikas: Endla teater

10. juulil esietendus Endla Teatris Georg Büchner "Woyzeck".
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Helikujundaja: Lauri Kaldoja
Osades: Priit Loog, Kaili Viidas, Jaan Rekkor, Ago Anderson, Indrek Taalmaa jt

Hendrik Toompere “Woyzeckis” on väga teraseid detaile ja kujundlikke stseene, ent suurt lugu ei sünni. Grotesksete taustategelaste kõrval sahmib oma abituses samavõrra naeruväärne Woyzeck, tema kannatused ei aja nutma ega naerma, vaid jätavad ükskõikseks.

Nii jäävadki Endla lavastusest kõige enam meelde kummalisi kriginaid-krõbinaid miksiv helikujundus, võimsad ja ootamatud valguslahendused (vahel ka raksti publikule silma) ning funktsionaalne lavakujundus - madalatele ratastel poodiumitele kinnitatud plastikust vardad ("Kapteni kepid" nagu neid lavastuses tabavalt nimetatakse), mis jagavad lavaruumi, kujutavad metsa, põõsastikku, seinu jne.

Georg Büchneri pea 200 aastat tagasi kirjutatud “Woyzeckit” žanriliselt paika panna on libe jää. On tegelased ja dialoog, ent kanooniliselt mõttes draamaks ei täi neid paarikümmet lehekülge nimetada. Fragmentaarium ehk, või näitemängu kondikava - lugu oma painajate käes vaevlevast mehest, kes kaotab pidepunktid eluga ja lõpetab mõrvarina.

Ilmselgelt on just teksti visandlikkus üks põhjus, mis muudab "Woyzecki" lavastajate jaoks ahvatlevaks ja väljakutsuvaks. Dramaturgiline struktuur ei sunni peale oma reegleid ja käike, tekst on pigem tõukepunkt lavastajale, raam, mis võimaldab end tähendustega täita.

Ja saag tõmmatakse Hendrik Toompere "Woyzeckis" käima nii ülekantud kui otseses mõttes. Juba avastseeni lavaline lahendus - sõjaväeliselt traksis habemeajaja-Woyzeck (Priit Loog) sebimas liialdatud asjalikkusega ümber Kapteni (Jaan Rekkor) -, ei jäta kahtlust, et miskit selle mehega on mäda. Tema asised tegevused (toob kausi, fööni, teritab kääre) on küll vajalikud, aga nende teostamises on naeruväärset energiaraiset. Liiga palju liigutusi, liiga eklektiline joonis, mida aitab rõhuliselt suureks mängida Kapteni tähelepanu - "...ära torma nii; tasa ja targu, ikka tasa ja targu...". Just avastseenist on pärit ka üks mõjusamaid detailileide, kus Kapteni hakitud mõttega monoloog saab selge lavalise põhjenduse - mees ei saagi oma lauseid seostatumalt öelda, sest juuksur Woyzeck surub samal ajal ta pead pesukaussi.

Ent stseen ei jäta vähimatki kahtlust, kes siin allub ja kes allutab; isegi tilkuvate juuste ja äratulnud prillidega on Kapten see, kes ütleb, kuidas asjad käivad ja käima peavad. Ja kui Woyzeck selle maailmaga kohanduda ei oska ja oma kohta ei leia, jah, paha lugu küll, aga... tema probleem.

Veelgi grotesksemalt mängitakse "selle maailma reeglid" lahti pildis, kus kolm üsna paksu ja üsna ilast isast (Jaan Rekkor, Ago Anderson, Indrek Taalmaa) kutsungi “Hoogu juurde, hoogu juurde!” saatel mööda lava Mariet (Kaili Viidas) taga ajavad. Teatraalne ja särtsakas, aga pigem plakat kui ühiskonnakriitika; irve, mitte muie.

Õigupoolest on lavastuses vaid üks stseen, millest aimub kaastunnet - finaalieelne kooriproov, kuhu ilmub veriste kätega poolsoniv Woyzeck. Aga akordion mängib aina kõvemini, koor laulab aina intensiivsemalt ja Woyzecki appikarjed sumbuvad.

Kindlasti on Toompere lähenemine üks võimalus Büchnerit tõlgendada. Ja järele mõeldes on ju lavastaja ühes eeltutvustuses öeldud lause - "Iga inimlik häda on alati naljakas" - vägagi tõsi. Kes meist poleks naernud banaanikoorel libastunud sõbra üle... Aga naljakas pole päriselt sama, mis naeruväärne. Ja miskipärast mõjub "Woyzeck" pigem küüniliselt. Mis on Hecubast tal või tast Hecubal...

Toimetaja: Maria Helen Känd

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: