On Venemaal alles osatud väärt lugusid pajatada! Vladimir Voinovitši „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused“ on üks nendest suurte jutuvestjate meistritöödest, mis annab sellest ilusast ja kummalisest maast ülevaate võtmes, mis ehmunud ja hoopis teistsuguse mõtterütmiga välismaalastele paistab kui sõge segu absurdist, sürrealismist, poeesiast, sädelevast huumorist ja totalitarismi halastamatust vägivallast.

Teise ilmasõja eelõhtu. Reamees Ivan Tšonkin on lihtne mees, viimase teenistusaasta väikest kasvu ja kõverate jalgega punaarmeelane, pilotka suurte punaste kõrvade peale tõmmatud. Lihtne mees mõtleb lihtsaid mõtteid. Näeb näiteks kärbest laes ronimas, mõtleb Tšonkin, et näe, kärbes ronib. Väeosas, kus ta aega teenida üritab, on ta parajaks nuhtluseks, mitte et ta midagi halba teeks, ei – ta on üsna tubli hobusemees, aga poliitõppustel täiesti lootusetu. Sestap ei tekigi küsimust, keda saata ääremaa kolhoosi lähistel hädamaandumise teinud sõjalennukit valvama. Tšonkin muidugi. Eks tema peabki minema, käsk on vanem kui meie ja inimese elu on teadagi täis ootamatusi. Jõuabki Tšonkin vaesesse künkliku ja kivise maapinnaga külla, valvab lennukit ka natuke, kuid lennuki kõrval tarekeses elav postiljon Njura erutab siiski rohkem. Seda enam, et kui elu viimaseid aastaid veeretav Dunja-mutt välja arvata, on see 24-aastane Njura küla kõige üksikum naine. Seda enam, et ülemused unustavad Tšonkini ja Saksamaa tungib oma kunagisele sõbrale Nõukogude Liidule kallale. Tõsi ta on, hoiatavad märgid uue ilmasõja puhkemisest olid juba ammu õhus. Dunja-mutt ei olnud teinud saladust oma unenäost, kus tema kana Klaška, va nurjatu, võttis kätte ja sünnitas nelja sarvega kitse.

Tšonkin sukeldub sujuvalt külaellu ja siis õieti lähevad seiklused lahti. Pisike küla pakub tervet plejaadi värvikaid karaktereid, palavikulise säraga helenduvaid isiksusi ning muidu vapustavaid elujuhtumeid. Nende hulka mahub kolhoosi laomees, isehakanud intelligent-selektsionäär Gladõšev, kes pühendab oma parimad hetked kartuli ja tomati hübriidi loomisele ning ajab sitast samagonni. Esimees Golubev on veendunud, et ühel päeval tullakse talle nagu ta eelkäijatelegi järgi ning ta ei looda enam eriti millegi peale, laseb asjadel kuidagi minna, viskab kõvasti viina ja kirjutab umbropsu paberitele alla. Vaeses talumehe peres sündinud Ljuška tähelend saab alguse siis, kui ajalehte imbub uudis, et tubli matsakas neiu lõpetab lehmade lüpsmise esivanemate iganenud moel ja hakkab nüüd lüpsma, tõmmates kummagi käega kahest nisast korraga. Ja muidugi Gladõševi salapärane ruun Osoaviahim, kes paistab evolutsiooniteoorias uut lehekülge pööravat.
Võrratu ja isikupärase huumori sekka poetab Voinovitš nappe, kuid suurepäraseid olukirjeldusi. „Siis jäi lõõtspill vait ja kostsid teised helid, mida seni polnud kuulda. Piiksus põldhiir, saagis ritsikas, lehm krõmpsutas heinu, kuskil sebisid ja kaagutasid unesegased kanad.“ (Lk 84). Voinovitš ei ole kitsi ka tõeliselt vaimukate aforismidega.

Serbia ja juudi juurtega peres 1932. aastal sündinud mitmekülgne autor hakkas Ivan Tšonkini seiklusi kirjutama 1963. aastal. Sai muidugi avaldamiskeelu, heideti NSVL Kirjanike Liidust välja ning 1980. aastal sunniti sootuks emigreeruma. Rehabiliteeriti Solženitsõniga ühel ajal, 1990. aastal. Saksamaalt naases alles 2004. aastal ning kirjutab siiani nii mis lust. Tšonkini triloogia viimane osa ilmus 2007.

Et siis üks vägev, teravmeelne ja haarav raamat üliheas tõlkes. Ikka väga ammu pole nii kõvasti naerda saanud. Loodetavasti pannakse maakeelde ümber ka selle järjed. Väärt kraam.

Toimetaja soovitus. Vaata ja kuula, mida Voinovitš arvab tänasest sõjategevusest Venemaa ja Ukraina vahel: