Arvustus: Morrissey, vana hea kloun
Uus plaat
Morrissey
World Peace Is None Of Your Business (Harvest)
7/10
Morrissey teatraalsust on vahel päris raske välja kannatada. Ta väristab häält, laulab kõrgemalt ja madalamalt hoolimata oma hääle ulatusest, kõmistab vahel õõnsalt ja annab kogu intonatsiooniga mõista, et tal on tõsi taga.
Smithsi ajal sulandus ta vokaal Marri ja ko indie-orkestrisse, mis kolme liikme kohta töötas ikka ülitõhusalt ning lõi lisaks oma helikaanoni, ehkki loomulikult see kõik pärines kuskilt. Soolokarjääri jooksul on Morrissey stiile vahetanud, justkui otsiks oma kohta, ent tema post-Smiths muusika kõlab alati, juba 26 aastat, konservatiivselt. Vanamoelisus on Morrisseysse sisse kodeeritud, ta on selline vanakooli mees, mõnes (eriti riiakas) mõttes maa sool. Ja tema laul kõlab kogu see aeg rohkem alasti kui Smithsi ajal, loomulikult, need on tema sooloplaadid esiteks ja teiseks, ükskõik keda ta viimased ligi veerandsada aastat sinna Boz Booreri kõrvale mängima võtab, nad jäävad alla Smithsile.
Aga Morrissey on vana kaval rebane, isegi twitteri avas tuntud sotsiaalmeediavastalisena selle, kümnenda plaadi promomiseks. Nojah, ametlikult see polnud tema ja ilmselt see oligi PR-meeste plaan, mille olulisim reklaamitrikk seisnes Morrissey (ilmselt tõeses) väites, et hellõu, see polnud minu twitter.
Samas oli Morrissey-nimelise ajutise twitteri avasissekanne üdini morrisseylik: "twitter... see on täiuslik metafoor... millelegi". Perfektne!!! Tahaks näha Morrissey ajudega PR-meest.
See twitteri ja PR-jutt siin oli vajalik selleks, et öelda: Morrisseyd ei tasu võtta üks ühele, ehkki ta etendab endast seda ürgset otse-väljaütleja-tüüpi, kes ei põe.
Oma nõrkused keerab ta tugevusteks. Kehvakese hääle tõstab ta näitleja osavusega prožektorite vihku: ta esineb (isegi ajuti ebakindlust teeseldes) nii veenvalt, et sul pole küsimustki. Ja vaata veel talle otsa, kui ta laval on. Siis tekib tunne, et mida siin vaielda on. Ta on tugev isiksus. Temaga ei pruugi nõus olla, aga teda tasub arvesse võtta.
Vanamoelisus: mis vanamoelisus. See on tema, mitte keegi teine. Vanamoelisusest saab isikupära ja dekadentlik poos. Lisaks võib ta kehastuda revolutsionääriks, ja see on rockis alati moes, kuigi viimasel ajal tõesti ainult kostüümideks ja dekoratsioonideks muutunult. Selle kõrval, mis toimub edetabelites ja hitiraadiotes täna, on Morrissey ehe alternatiivmuusik, ehkki teeb sisult klassikalist poppi.
Morrissey kasutab endiselt, ja üha enam, ohtralt ornamentikat, mis tema sageli lihtsakoelised laulud suurteks, ülevateks, võimsateks, hingestatuteks muudab. Kuula näiteks värske albumi pala "Istanbul". Türgi mustrid kitšilikus võtmes, ent vaid õrnalt taustal keelpilliseades - ja kas keegi huikab taamal minaretist?! Või võtkem albumi nimilugu. Milline paatos. Või "Earth Is The Loneliest Planet" - sutsuke flamenco't, kübeke tangot. Ning sentimentaalne õhkkond on loodud. Need põiked idamaisse ja latiinomuusikasse võiksid mõne teise artisti puhul aastal 2014 tunduda naeruväärsetena (kujutage ette praegust Bowiet sellise cod-maailmamuusikaga), aga Morrissey on saavutanud staatuse, kus talle on kõik lubatud. Iseasi, kas me suudame Morrisseyga pidevalt suhestuda, sest see nõuab spetsiaalset häälestust.
Ja iseasi, miks ta ikkagi niimoodi pingutama peab, et oma koht päikese all endiselt välja võidelda. Soolokarjääri algusaegade näilise sundimatuse asemel tõesti rängad ja värvikad vanameistrirollid.
Siiski kõvasti parem plaat kui Morrissey eelmine, suht mittemidagiütlev ja hall "Years Of Refusal". Vähemalt jume on tagasi, kui ka peale võõbatud.
Plaadi parim lugu asub luksversioonil: "One Of Our Own" on moodne ja helisev indie-pop-lugu, millesse saab suhtuda igasuguste reservatsioonideta, ning mis on hoolimata tavalisest napimast paatosest ja ornamentikast, või just tänu sellele, tabab oma väljamõõdetuses märki millimeetri pealt. Siin on ka "Scandinavia", järjekordne jõu- ja ilunumber ehk vingemagi meloodiaga kui ükski põhiplaadi ülesvuntsitud pala.
Vaata "Istanbuli" kontserdil: