Televisiooni võim on vägev. Ütlete Hercule Poirot ja mõtlete David Suchet. Sherlock Holmesi kõrval maailma kuulsaim väljamõeldud detektiiv, belglane Hercule Poirot jõudis tegutseda Agatha Christie 33 romaanis, 54 novellis ning ühes näidendis. David Suchet andis talle näo, mis kinnistus miljonite televaatajate teadvusse veerand sajandi vältel. Kokku mängis ta teda ei rohkemas ega vähemas kui 66 telefilmis.

Professionaalse ajakirjaniku Geoffrey Wanselli abiga kirjutatud raamatus peatubki Suchet tegelaskujul, kes oli osa ta elust ligi 25 aastat. Poirot sai tema jaoks sama tõeliseks nagu see väike belglane oli olnud Agatha Christie jaoks.

Suchet hakkas Poirot'd mängima oma neljakümnendate eluaastate hakul. Kuulsus ei tulnud temani üleöö, 1970ndate algul laadis tulevane staar kaubaautodelt koeratoitu, töötas liftöörina ja müüs ning rentis rõivaid. Väikeste vuntsikestega perfektsionistist detektiiv on vaatamata säravale mõistusele kaugel ideaalsest inimesest. Õigupoolest võis see ainulaadne ja komplitseeritud tegelaskuju vahel kõvasti närvidele käia ja jumal tänatud – kes tahaks teleekraanil näha ideaalset inimest?

Laitmatult viigitud triibulised püksid, värskelt triigitud hommikukuub, perfektselt istuv hall vest, kiiskavvalge särk ja hoolikalt harjatud Homburgi kaabu tulid võrdlemisi kergelt. Inglismaa ilusaimad vuntsid samuti. Isegi eriline, peen naeratus tuli Suchetil välja. Kuidas pagana pihta aga kõndida nagu Poirot, tippivalt, hõljudes ja graatsiliselt, alati päkkadel? Siin meenus talle kuulsa Laurence Olivier' lugu, kes õpetas, kuidas saavutada restauratsiooniaegse keigari kõnnakut. Nipp on lihtne, tuli lihtsalt panna pennine münt kannikate vahele ja katsuda kõndida nii, et see paigale jääb. Suchet harjutas seda tundide kaupa ja tõepoolest – sai hakkama! Nüüd oli ta võteteks valmis.

Huvitav on jälgida, kuidas karakter vaikselt näitleja endasse mähib ning paneb nägema paralleele kahe mehe vahel. Neid tuleb ette rohkem kui arvata võiks! Samastumine läheb isegi nii edukalt, et kui Poirot peab ekraanil haigeks jääma, siis teeb seda ka Suchet reaalses elus.

Erakordne keskendumine tõi erakordset tagasisidet, kirjad ujutasid Sucheti üle. Kirjutas 90-aastane vanaproua, kes tänas teda oma pühapäevaõhtute õnnelikuks tegemise ees. Kirjutas ka kahekümnendates naine, kes soovis kokkusaamist pargis nii, et näitleja oleks Poirot'na riides. Noorik tahtis lihtsalt teada, mis tunne on see, kui teda koheldakse daamina...

Raamatust tuleb välja ka põnevaid fakte Agatha Christie enda kohta. Tegelikult kirjutas ta Poirot dramaatilise finaali „Eesriie“ juba üsna vara, kuid kirjastaja soovil ei avaldatud seda raamatut kolm aastakümmet, sellal tegi Dame Agatha finantsilistel kaalutlustel temast järjest uusi lugusid. Tõepoolest, paljud maailmakirjanduse tähtteosed on sündinud raha pärast.

Kõik ei läinud siiski libedalt ei Christiel, Suchetil ega sarjal. Kuigi Suchet on kindlasti näitlejana parem kui kirjanikuna, on „Poirot ja mina“ detailne ja haarav ülevaade ühest maailma armastatuimast ja mis salata, ka stiilseimast telesarjast.

Vaata David Suchet' intervjuud BBC-le: