Arvustus: Nähtamatu Vinski libiseb läbi seinte

Emajõe Suveteatri "Üle linna Vinski" esietendus 13. juulil Tartu Laulupeomuuseumi sisehoovis.
Lavastaja, dramaturg, laulusõnade autor: Andres Dvinjaninov
Kunstnik: Maarja Meeru
Helilooja: Toomas Lunge
Osades: Mikk Kaasik, Karl Kristjan Puusepp, Inga Lunge, Leino Rei, Liina Tennosaar, Marika Barabantšikova, Margus Jaanovits
Emajõe Suveteatri "Üle linna Vinski" ei raba ega üllata, ent hüppab rahulikult üle suvelasteteatri lati ja paneb sihtgrupi kolmandast kümnenda eluaastani tänulikult kaasa elama. Stseenid on selge fookuse ja hästi paigas pikkusega (st lühikesed), lugu jookseb ning Toomas Lunge laulud liigendavad seda lastepärasemaks. Ja muidugi annab lavastusele lisaväärtuse asjaolu, et nimitegelast ei kehasta põlvpükstesse surutud "päris"-näitleja, vaid särasilmsed ja kelmikad lapsed ise (Mikk Kaasik või Karl Kristjan Puusepp).
"Vinski" kõige tähelepanu- ja kiiduväärsem osa on lavaruumi kasutamine, mis pakub veenvat tõestust, et teatrit saab teha ka kaevukaanel või köögilaual. Tartu Laulupeomuuseumi siseõuel asuv "lava" on tõepoolest tibatilluke, kaks näitlejat täidavad selle enam-vähem seinast seinani ja põrandast laeni. Kunstniku ja lavastaja (Maarja Meeru, Andres Dvinjaninov) koostöös on sellest väiksusest välja võlutud kõik, mis võimalik - mängitakse laval, lava kohal rõdul, müüririnnatisel, katusel, akendel, treppidel.
Ent toosama ülinapp mänguruum toob esile lasteteatrile liiga sageli omase puuduse, millest pole päriselt prii ka "Vinski" - ülekarakteriseerimise ja kohati väga paksudes värvides mängimise. Tõsi, piir teatraalse karakteersuse ja karikeerituse vahel on habras ja subjektiivne, aga kui Liina Tennosaare padjamaniakist peps proua mõjus oma S-tähe kujulise kehahoiaku ja prunti surutud huultega pööraselt naljakana, siis Tennosaare-Jaanovitsi mängitud lõngustepaar tundus balansseerivat üsna lähedal halva maitse piirile.
Päris-näitlejaist teeb "Vinski" kõige nüansseerituma ja täpsema rolli Leino Rei unenäo-apteekrina - ta on naljakas, aga samas soe. Tõsi, ka Rei roll ise on läbivam ja võimalusterohkem kui ülejäänud karakteersed pildikesed. Apteekri ja Vinski nähtamatuks-muutumise episoodides on aga oma nappuses tõeliselt nauditavat teatraalsust: pulber suhu, "klikk" kontsaga... ja nad ongi teises reaalsuses ning kõnnivad läbi seinte. Pole vaja mingeid hollywoodlikke superefekte, vaataja võtab mängureeglid kõhklusteta omaks.
Toimetaja: Maria Helen Känd